WOWYAGER
ARMASTUS EI OLE PIME
20. VEEBRUAR 2020
Kas suhted on nagu lotomäng?
Kindlasti pole ma ainus, kes on kuulnud väljendit, et armastus on pime. Kunagi tundus mullegi, et suhted on nagu loto mängimine - kui sul on õnne ja valid õiged numbrid, siis võid sina olla üks neist vähestest, kellel veab. Kui ei, siis võidki mängima ja pettuma jääda.
Ma teadsin, et vastused peavad olemas olema
Praeguseks olen ma aru saanud, et asi on pimedast õnnest väga kaugel. Paar aastat tagasi kui minu pikaajaline suhe purunes ja süda murdus, olin ma oma elu kõige suuremas segaduses. Ma ei saanud aru, mis läks valesti, miks läks valesti, kes tegi valesti, mida oleks saanud muuta ja paremini teha. Aga üsna kohe sain ma aru, et ma tahan neile küsimustele vastuseid leida. Mind painas kõige enam teadmatus ja segadus selle olukorra osas. Ma teadsin, et ma ei taha enam kunagi samasuguses seisus olla ja peab olema viis seda mustrit murda.
Ma ei olnud aus
Vastuste saamiseks ei kulunudki palju aega, pigem oli vaja kannatust, iganädalast teraapiat ja valusale tõele otsa vaatamist, sest uskuge mind, hoolimata sellest, et ma olin juba varem teraapias käinud, oli mul väga raske otsa vaadata päris tõele, tõele mida ma varem ei osanud märgata. Kõige esimesena mõistsin, et ma ei olnudki aus nagu arvasin, ei iseenda ega oma tollase partneriga. Ma ei valetanud oma partnerile kunagi, aga ma ei osanud olla aus.
Vastused olid olemas aga ma ei osanud vaadata
Kõige rohkem valetasin ma iseendale ja panin silmi kinni seal, kus seda teha ei tohi. Ma soovisin nii väga olla armastatud ja püüdsin armastuse välja teenimisega kompenseerida kõiki neid haavu, mille olin lapsepõlvest ja varasemast elust kaasa saanud. Ma ei osanud võtta oma partnerit sellisena nagu ta oli, vaid pigistasin ikka ja jälle silmi kinni selle ees, mis tegelikult minu vajaduste ja väärtustega vastuollu läks. Ma tegelesin oma traumadega tolgi ajal, otsisin igalt poolt vastuseid, et miks ma tundsin, et midagi on mu elus valesti, miks ma olen depressioonis ja vastused olid tegelikult kogu aeg mu nina ees, ma lihtsalt ei osanud vaadata.
Kerge on tegeleda teistega, mitte iseendaga
Ma ei osanud võtta oma elu eest vastutust, vaid püüdsin vastutada kõige muu eest, mida teised tegid. Minu turvalisuseks oli saanud teiste inimeste probleemidega tegelemine, nõnda sain ma alateadlikult lükata kõik enda ebaterved harjumused päevavalguse käest ära.
Tegelesin justkui oma hingehaavade teadvustamise ja ravimisega, aga ma ei teadnud, et ma koorisin vaid pealmist kihti, jõudmata asjade tuumani. Sealjuures võtsin enda missiooniks, et minu partnergi sooviks iseendaga tegeleda ja püüdsin päästa teisi enda asemel. Paratamatult ei saa me aga eeldada, et meie kaaslasel on meiega samad eesmärgid ja vajadused. Seepärast tasub teadvustada, et kui partnerite vajadused ei ühti, kas see on miski, mis meile sobib?
Päästja kompleks
Teiste sunniviisiline aitamine on klassikaline päästja kompleks, mille all kannatavad paljud inimesed. See on väga omane sõltuvussuhtele. Astutakse päästja rolli ja üritatakse päästa inimesi, kes seda ei soovi. Seejärel langetakse ohvri rolli tundmusega, et kui head inimesed me oleme ja seda ei märgata, misjärel tekib agressori roll koos vihaga, kuna meie abi lükati tagasi. Seda kutsutakse Karpmani kolmnurgaks, kus meist saab ühel hetkel päästja, siis ohver, siis agressor, taas päästja jne.
Ma ei võtnud vastutust iseenda eest
Loomulikult annab inimene igas ajahetkes endast parima ja teeb otsuseid vastavalt oma parema äranägemise järgi, samuti tegin seda mina. Aga näen tagantjärele, et ma ei võtnud vastutust reaalsuse eest. Seesuguses kolmnurgas elades väldivadki inimesed isikliku vastutuse võtmist. Vastutuse võtmise asemel püüdsin elada soovunelmates, mille ma endale loonud olin, aga reaalsus oli hoopis midagi muud.
Kust algavad ebaterved suhtemustrid?
See on kahjuks tavaline, et ebaterves suhtemustris olles oodatakse suurt muututust, mis kunagi saabuda ei pruugi. Lapsepõlves nägin seda oma koduski, kus kogu pere ootas ja lootis, et isa enam ei jooks. Mäletan, kuidas ma umbes nelja-viieaastasena peitsin ära isa rahakoti, et ta ei saaks jooma minna. Minu soov tuli südamest, aga soov muutuda oleks pidanud tulema minu isalt, teised seda otsust teha ei saanud.
Teise inimese muutmine ei õnnestu
Kui olin teismeline ütles ema mulle sõnad, mis jäävad meelde kogu eluks. Ta ütles, et ära mitte kunagi ürita teisi inimesi muuta, see ei õnnestu. Nüüd ma saan väga selgelt aru, et tema õpetussõnad tulid tema enda kogemusest. Kuna ma elasin lapsepõlves seesuguse suhtemustri sees, võtsin ma oma ellu üle täpselt samasuguse mustri, mida ma kõrvalt nägin. Pigistasin silma kinni vigade ees mis tegelikult minu väärtusetga vastuolla läksid ja lootsin, et mu soovid kunagi täituvad ning vead kaovad. See on õpikunäide, kus lapsed astuvad täiskasvanuna rollidesse kus olid nende vanemad, selles mida nad nägid kõrvalt oma vanemate pealt, tihti teadvustamata iseendale, missugused käitumismustrid nad endaga suhetesse kaasa on võtnud.
Ma ei olnud valmis tõde tunnistama
Seesugust elu elades tabasid mind pidevad madalseisud, kus headel hetkedel tundsin suurt lootust tuleviku osas ja kui mõni järjekordne sündmus tõi mind reaalsusesse, oli kukkumine väga valus, sest hinges ma teadsin ju kogu aeg, et midagi on valesti. Ma lihtsalt ei olnud valmis tõde tunnistama.
Reaalsuse ees silmad kinni
Praegu ma tean, et ma oleksin pidanud endalt küsima, et kas elu, mida ma elasin, oli päriselt see, mida ma soovisin. Vastus oleks olnud „ei“, sest ma soovisin midagi muud ja lootsin, et ühel hetkel asjad muutuvad selliseks nagu ma päriselt tahtsin. See on üks suurim viga, mida inimesed suhetes teevad, panevad reaalsuse ees silmad kinni, tehes nõnda haiget ka oma partnerile. Kui süda ei ole rahul ja pidevalt on tunne, et elatakse tuleviku nimel, mis kunagi ei pruugi saabuda, siis tunneb seda ka ju partner, isegi kui ta tunnet sõnadesse panna ei oska. Me kõik tunnetame, kui meiega ei olda rahul ja see tekitab meis omakorda tunde, et me ei ole piisavad.
Kui valetad vaid iseendale
Pole mõtet loota võimatut ja elada võimaliku tulevikustsenaariumi nimel, mis võib, aga ei pruugi saabuda. Reaalsuse ees silmi kinni pannes, me ainult lükkame edasi vältimatut lõpptulemust. Ja mida enam me seda edasi lükkame, seda valusam on kukkumine. Kui näiteks partner pidevalt valetab, ei saa mõelda, et see ei tähenda midagi või et küll see muutub, kui ma teda piisavalt palju armastan. Iga käitumismuster on muster ja annab aimu sellest, missuguse inimesega on tegemist. Iga tegu on indikaator, mille ees ei tasu silmi kinni panna, vastasel juhul valetame hoopis iseendale.
Me saame vastutada vaid enda eest
Mitte kedagi ei saa sundida muutuma selliseks nagu meie soovime, sest meie saame vastutust võtta ainult iseenda eest. Kes iganes meie elus on, olgu need sõbrad või partner, nad kas sobivad meile sellistena nagu nad on praegusel hetkel või peame tegema teistsuguse valiku ja elama oma elu ilma nendeta. Kui me julgeme paika panna oma väärtused ja otsustada, mis on meie jaoks aktsepteeritav, siis saame me elada oma tões ja just sellist elu, mis sobib meile. Püüdes end tagurpidi painutada, saame kahjuks haiget nii meie ise, kui teised.
Tunne oma vajadusi
Ma sain juba ammu aru, et minule sobib paarisuhtes vaid teadlikus suhtes olemine. Ja teadlik suhe tähendab minu jaoks ka seda, et mõlemad partnerid võtavad iseenda eest vastutuse ja muuhulgas teadvustavad oma minevikuhaavu ega võta neid teadvustamata kujul suhtesse kaasa. Kui ma tean, et üheks minu valupunktiks on hirm hüljatuse ees, siis ma oskan märgata, millal aktiveerub minus vana trauma ja millal ma olen saanud pihta. Kui ma saan pihta millegagi, mida partner ütleb või teeb, siis ma mitte ei lasku emotsioonidesse ega hakka kaitsekäitumistega partnerit eemale tõrjuma, vaid ma räägin, mis minuga toimub. Ja teadlik partner ei tõmbu sellest eemale, vaid saab aru, et praegusel hetkel on tal vaja oma kaaslase jaoks kohal olla, kuulata, mõista ja teha kõik endast olenev, et tema kaaslane tunneks end taas suhtes turvaliselt ning nõnda saavad vanad haavadki tervendatud.
Jään endale truuks ka siis kui on valus!
Teadlik suhe on minu jaoks ka see, kus puuduvad tabuteemad, kus mõlemad partnerid austavad teise vajadusi ja soove, isegi kui need ei pruugi ühtida tema vajaduste ja soovidega, kus partneritel on oma elu aga sealjuures ühisosa suhte näol. Praegu ma kogen ja tean, et kui kokku saavad kaks inimest, kellel on samasugused soovid, siis ei pea iseendale valetama ja ebaterved suhtemustrid saab tervendada ja jätta minevikku. Endale tuleb truuks jääda ka siis, kui on karjuvalt valus, sest mitte miski ei ole minu jaoks väärt oma hingerahu ohverdamist. Vaid nõnda saame olla ausad iseenda ja oma kaaslastega.
23-03-2022
11-09-2019
MINU ELU METAMORFOOS
Lootsin, et järgmine tervendus või kristalliteraapia annab mulle selle kauaoodatud selguse. Võin teile kinnitada, et ma pettusin absoluutselt iga kord ja minus kasvas frustratsioon, depressioon ning sinna juurde tekkis mõte, et mis minul siis viga on, miks minuga neid muutusi ei toimu?
11-06-2019
JUUKSED KORDA
Ma ei kujuta ette kui palju munamaske ma lapsepõlves juustele tegin, unistades, et juuksed kasvaksid tagumikuni nagu minu sõbranna emal olid! Olen alati juuste eest hästi hoolt kandnud, välja arvatud üksikud libastumised. Nagu näiteks siis, kui olin kolmteist ning poe värviga juuksed salaja blondiks värvisin ning endalegi üllatuseks sain pärast esimest pesukorda hoopis kassipissi kollase värvitooni, kuna...