WOWYAGER
ENESE KINNIJOOKSUTAMISE ABC
29. JUUNI 2018
Kui puhkamine tundub ajaraisk
Viimasel ajal on mul olnud keeruline võtta lihtsalt aega maha. Isegi paariks tunniks, et vaadata filmi, lüüa oma aega 9gagis surnuks või vedeleda voodis ilma midagi tegemata. Mitte nii, et film käib taustaks ning ma tõlgin oma blogi inglisekeelset versiooni, parandan blogis tehnilisi probleeme või töötlen pilte.
Ma ei ole tahtnud raisata aega mitte midagi tegemisele, sest mul tekivad sellest kohe süümepiinad. Hakkan mõtlema mida ma jõuaksin selle paari tunniga ära teha ja kuidas saaksin oma to-do listi vähendada.
Liikusin äärmusest äärmusesse
Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head.
Ma väga naudin blogiga tegelemist või piltide töötlemist ning ei pea selleks ennast kunagi sundima. Võin istuda kaheksa tundi arvutitaga nõnda, et ma ei saa arugi kuhu päev kadus. Seda arvesse võttes võiks küsida, et miks see siis halb on, et ma nii palju tööd teen? Miks on halb, et ma panustan kogu oma aja millessegi mis mulle väga meeldib?
Ma olen hakanud tähele panema, et kui ma endale üldse puhkust ei anna, siis ilmnevad kaks probleemi.
Ma mäletan veel väga hästi aega mil mul oli tohutult raske aktsepteerida võõraste inimeste kriitikat ja viha. Eriti asjade eest mis ma ei olnud või mida ma isegi kunagi ei olnud teinud. Kuna tol ajal elasin ma neid kommentaare võrdlemisi raskelt üle, on mõned neist ka nüüd, aastaid hiljem minuga. Näiteks kui minust ilmus artikkel teemal...
Ühel hetkel hakkasin ma suhtuma liha söömisse teadlikult ja nõnda ei olegi võimalik lihasööja olla. Kui sa teadvustad endale, keda sa parajasti sööd ja hoolid loomadest sügavalt, siis on ilmselt õige aeg liha söömine lõpetada. Viimaseks piisaks otsuse vastuvõtmisel sai minu jaoks puhtalt enesetunne, kui pärast grillimist ja liha söömist vajusin ma umbes poole tunniga justkui kooma siis...
Mulle tundub, et ma olin nii pikalt depressioonis, et unustasin ära, et peale enesehaletsemise ja -süüdistamise on võimalik teistsugune lõpptulemus. Tagasilöökidest on võimalik õppida kohe ja mitte jääda kinni esialgsesse pettumusse.
Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...
Loomulikult häiris mind tema üleolev suhtumine, sest klient ei oska ega pea teenindajale peale vaadates aru saama, kas ta töötab seal või on ta asendaja mujalt. Kohe kui tundsin ebameeldivat reaktsiooni, mis mul tekkis, tunnetasin oma keha ja lähenesin olukorrale empaatlisest, sest tegelikult on see inimene ju õnnetu...
Kui aega jääb alati väheks
Esiteks olen ma ajapuuduse tõttu pidevalt stressis. Unistan päevadest mil mul üldse kohustusi poleks ning saaksin ainult oma blogiga tegeleda. Kui need päevad kätte jõuavad, siis ma istun kaksteist tundi arvutitaga ning kui to-do list ikka ei vähene, tekib sisemine paanika, sest mul ei ole piisavalt aega, et oma asjadega valmis jõuda. Ma tahaksin veeta aina rohkem ja rohkem aega oma blogiga tegeledes ja aegajalt kipun seeõttu ülejäänud elu unustama.
Kui palju võtab mul aega ühe blogipostituse avaldamine
Võiks ju mõelda, et puhkus ei lahendaks minu ajapuuduse probleemi vaid teeks just hullemaks, sest aeg kuluks vedelemisele. Kuid tegelikult on värske peaga kergem tegutseda.
Näiteks tekib uusi ideid kuidas aega efektiivsemalt ja produktiivsemalt kasutada.
Hetkel kulub mul meeletult aega pisidetailide parandamisele blogis. Kui ma olen lugenud kokku tunde, kui palju mul kulub enamike blogipostituste vormistamiseks algusest kuni avaldamiseni, siis 15-20 tundi ühe postitusele panustada ei ole mõistlik ajakulu Ma ajan oma blogi platformis iga detaili peensusteni paika ning lõpuks kaobki kaheksa tundi nõnda, et ma ei pane isegi seda tähele.
Kadunud inspiratsioon
Teine suur probleem, mida vähene puhkus on tekitanud, ilmnes nüüd viimaste nädalate jooksul kui ma Vipassana meditatsioonist tagasi tulin. Ma ei saanud naasta oma tavarutiini, vaid olen sellest ajast alates praktiliselt iga päev esinemistega hõivatud olnud või jälle Eestist eemal. Ja absoluutselt igal vabal hetkel arvuti taga blogis.
Viimasel ajal olen ma seetõttu tundnud, et olen justkui kinni. Enam ei "voola" uued postituste ja pildistamistega seotud ideed minust sundimatult välja.
Mida naudin ma blogi kirjutamisel enim
Voolamise all pean silmas seda, et mina ei ole kirjutanud oma blogi nõnda, et ma istun maha, võtan aja, mõtlen mida ma kirjutada võiksin ja teen postituse valmis. Absoluutselt kõik minu postitused on sündinud praktiliselt nõnda, et ma istun arvutitaha ja üritan sõrmedega mõtetele järele jõuda.
Teisiti ma lihtsalt ei oska, ega ka taha, sest kogu protsessis naudin ma kõige enam seda kui lihtsasti kõik postitused sünnivad. Kuid nüüd, kui see enam nii lihtne ei ole olnud, hakkasin ma juurdlema milles asi olla võib.
Kust leian mina oma inspiratsiooni?
Enne viimast reisi mõistsin, et ma tunnen, et ma olen "kinni". Ja ma usun, et "kinni" tunnen end põhjusel, et kui ma istusin koguaeg oma blogis ja oma maailmas, siis kust need uued ideed peaksid tulema, mida kirja panna?
Selleks, et oleks inspiratsiooni, peaksin iseennast inspireerima mõne põneva raamatu, etenduse või kontserdiga. Minul oli aga ainult ootejärjekord raamatutest mida ma lugeda tahaksin, aga milleks ma aega ei võtnud.
Vajadus oma mõtetest puhata
Seega väike õppetund mulle endale, peab laskma iseendal inspireeruda ja paistab, et selleks ei piisa hetkel mediteerimisest, sest oma mõtteid ma sel ajal veel välja lülitada ei oska.
Lugedes või head muusikat kuulates saab oma mõtetest puhkust, välja astuda oma maailmast ja uusi värskeid ideid.
Planeerisin viimasel reisil Lapimaal, kogu vaba aja blogis veeta aga võtsin eelolevat arvesse ning keskendusin kohapeal ainult uutele kogemustele, andsin endale puhkust sealses imelises ja ürgses looduses ning lasin uutel ideedel sündida!