KAS VAIMNE TERVENDUS VÕI TÕENDUSPÕHINE TERAAPIA?

Lubadus tervendada​

 

Olen pidanud end enamuse täiskasvanu elust spirituaalseks inimeseks. Minu arvates ei saa keha ja vaim olla lahus. Need on minu jaoks lahutamatud, moodustades just koos terviku. Kuid, veel kolm aastat tagasi oli mu fookus peamiselt spirituaalsusel. Oskasin abi otsida erinevatest vaimset laadi tervendustest ja uskusin neisse rohkem, kui näiteks tõenduspõhistesse lähenemistesse.⁠⁠

 

Miks? Paljud tervendajad ja terapeudid andsid lubadusi, mis mu elus tänu nende teraapiatele muutuda võib. Lisaks jagasid nad teiste klientide kogemusi, kes ja kui palju abi on saanud. Olin tol hetkel suhetes sulandunud, madala mina eristumisega ehk emotsionaalselt üsna ebaküps, ega osanud muud, kui anda vastutus oma elu eest teistele, et tehke mind terveks.⁠ 

​

Tunduvalt kergem oli pidevalt oma probleemidega tegeleda aga mitte kunagi sügavamale vaadata. See aitas maandada ajutiselt ärevust ja samas tegeleda emotsioonide ignoreerimisega, sest pinnapealsetest teemadest ma tegelikult kaugemale ei läinud. Tegelesin millegi hoomamatuga, mitte reaalsete faktidega, mida saab pakkuda tõenduspõhine teraapia.

​

Ohumärk​

 

Kui terapeut ei ole klienti jõustav, vaid annab lubadusi terveks teha, on see juba ohumärk, sest terapeut võtab nõnda vastutuse klienti eest. See võiks olla küsimuse esitamise koht endale, kas ma tahan ja saan usaldada inimest, kes võtab vastutust teise eest? Kui lahendatud on tal oma teemad, kui ta teiste eest vastutust võtab?

​

Nüüdseks on minu jaoks teraapias käimise eesmärgiks saanud uute oskuste õppimine terapeudi abiga, et saaksin paremini ja kindlamalt endale toetuda. Terapeut, kes julgustab klienti endast sõltuma, võib tervenduse asemel pakkuda hoopis midagi muud - sõltuvussuhet, mis on juba oma loomult düsfunktsionaalne.

​

Miks teraapia aega võtab?​

 

Olen nõus, et inimeste elu võib ka hetkega muutuda, neid juhuseid on. Aga tavapärasem on reaalsus, et teraapia võtab aega. Võtab aega, et inimene jõuaks terapeudi abil selleni, mis temaga täpsemalt toimub ja missuguseid muutusi ta vajab. Oleks valmis nägema uusi võimalusi, et tekiks juurde teistsugune perspektiiv. Olles harjumuspärases mustris, on keeruline näha erinevaid lahendusi sellest, mida sa juba teed.

 

Kuigi vanad mustrid võivad olla kahjustavad, on neist sellegipoolest keeruline loobuda. Need on tuttavad ja seetõttu aju jaoks turvalised. Inimene võib soovida elu muuta, aga kui need muutused ühel hetkel aset leidma hakkavad, puruneb ka tuttav reaalsus. Mis võib omakorda olla traumeeriv ja lükata tagasi vanadesse mustritesse. Selleks, et üldse näha uusi võimalusi, osata neid luua ning ka ellu rakendada, saabki tulla mängu terapeut, kes aja jooksul klienti toetab. Toetab ka selles, et suudetaks muutustega kaasnev esialgne ebamugavus edukalt üle elada. Aga terapeut ei saa kliendi eest tööd ära teha ega tema eest vastutada. Ikka klient ise vastutab.

 

Meie kehad on teatud viisil ülesse ehitatud ja muutused võtavad aega ka keha tasandil. Et muuta ajus neuronitevahelisi ühendusi, on vaja kehaliselt läbi kogeda uut moodi käitumise- ja reageerimise mustreid, et oskaksime vanu ja ebaterveid, aga sealjuures tuttavaid, automaatseid mustreid muuta. ⁠Seetõttu on tavapärane, et teraapia on ajamahukas ja püsivate muutuste loomine võib võtta ka aastaid.

​

Infost üle ujutatud

 

Tervendaja võib öelda, mis sul "viga" on ning mida muutma peaks. Tal võib õigus olla. Aga muutused ei leia aset enne, kui see, kes abi otsib, on oma teadlikkusega jõudnud kohta, kus suudab selle info vastu võtta, enda jaoks lahti mõtestada ja hakata muutusi looma ka käitumises.

 

⁠Mina seda ei suutnud, sest sain infot, mida teadlikul tasandil elukogemusega siduda ei osanud, sest ma ei saanud ühtegi tööriista, kuidas muutusi ellu viia. Uued tööriistad, kuidas mõistuse tasandilt teadmised ka käitumisse tuua, on teraapia üks olulisim osa. Tihti jääb ainult teadmisest väheks. ⁠

 

Muutused vajavad aega​

 

Ma teadsin juba aastaid tagasi teoorias palju, sest täiendasin end pidevalt. Lugesin näiteks, kuidas peaks armastama tingimusteta ja laskma lahti ootustest teistele. Väga õige! 100% nõustun. Aga, kui minu emotsionaalse küpsuse tase oli seal, kus olin sulandunud suhetes, polnud kogenud turvalist kiindumussuhet, olin perest ära lõigatud ja kõik mida elus olin kogenud, ei toetanud tingimusteta armastamist. Mil viisil oleksin saanud kellegi sõnade peale oma olemust muuta? ⁠⁠Vanad mustrid olid minusse väga tugevalt juurdunud.

⁠ ⁠

Alles nüüd, kui olen pereteraapias mitu aastat käinud ning olen pereterapeudi väljaõppes, olen enda jaoks lahti mõtestanud ka selle, mida tingimusteta armastus tähendab. Nüüd olen kogenud seda ka praktikas, kuidas tingimusteta armastamine välja näeb. Ja saan öelda, et tingimusteta armastus ja turvaline suhe ei ole selline nagu ma kunagi ette kujutasin. Tunde tasandil jah, vastab see kunagisele ettekujutusele, aga, kuidas reaalsuses see tunne luua, on hoopis midagi muud.

​

Võti tingimusteta armastuseni​

 

Tingimusteta armastamine ja ootustest lahti laskmine polegi muud, kui üleseotud ja sulandunud suhetest välja astumine. Kui õpid tundma iseend ja oma vajadusi, õpid aru saama, kus lõpped sina, sinu emotsioonid ja kust algab teine inimene. Nii saab võimalikuks teiste aktsepteerimine sellistena nagu nad on. Sealjuures ei teki vajadust, et partner või lähedane vastaks sinu ootustele. Kui suhted EI OLE sulandunud, saab tekkida ruum, kus on võimalik teisi mõista ja olla lähedases suhtes ilma iseend kaotamata, ning soovita teisi ümber kujundada.

​

Näen, et pereteraapia räägib samadest asjadest, millest vaimne maailm, aga teiste sõnadega ja on tõendus- ja faktipõhine, kuidas teooriat praktikasse rakendada. Lisaks toimub teraapia tempos, milles olen suutnud info vastu võtta ja saanud tööriistad, kuidas muutusi luua. Erinevaid vaimseid tervendusi läbi käies ei saanud ma isegi aru, et ma tegelikult ei ole kontaktis iseendaga ega adu absoluutselt, mida ma vajan ning missugused vajadused mul rahuldamata on, mis tegelikult sügavat sisemist rahulolematust põhjustasid. Vastutus oli koguaeg teistel ja ma sain nõnda päris teemadest mööda libiseda, mis olid enamiku minu probleemide põhjuseks.

​

Uued tööriistad aitavad luua muutusi​

 

Nüüd kõlavad ka need teooriad, mida sain vaimsest maailmast, mulle nii loogiliselt, sest olen saanud vajalikud tööriistad vanade mustrite murdmiseks. Vaimsetes lähenemistes jäigi minu jaoks puudu praktiline osa. Kui pereteraapias oleks esimesel seansil öeldud, et sa oled üleseotud suhtes oma partneriga ja cut off-inud oma pere, muuda seda ja kogu elu muutub, nagu vaimsetes õpetustes öeldi, et armasta tingimusteta ja lase lahti ootustest teistele. Mis te arvate mis juhtunud oleks? ⁠

 

Mitte midagi peale selle, et oleksin veel enam end süüdistanud, et tean kuidas käituma peab aga ei oska. Pluss, ma poleks aru saanud, et olin vanemad elust emotsionaalselt täiesti välja lõiganud ja partneriga sulandunud suhtes. Ma sain need teadmised vastu võtta tänu sellele, et kogesin läbi toimuvate sündmuste üleseotusest tulenevaid probleeme, millele järgnes loogiline selgitus ja tööriistakast muutuste loomiseks. See aitas mul selgelt näha, mis mu elus tegelikult valesti oli ning neid probleeme põhjustas, millega maadelesin. 

​

Ainult teooriast ei piisa​

 

Endalt oodata seesuguste sügavate mustrite nägemist lihtsalt teooria või kellegi sõnade põhjal, ilma, et suudaksid need oma eluga siduda, oleks nagu oodata, et räägiksid Hiina keelt, ilma, et oleksid seda õppinud. Oma harjumuspärastest mustritest välja tulemine ongi nagu uue oskuse omandamine. Olgu see mõne keele, tantsu, mäesuusatamise vms õppimine. Vaja on aega ja harjutamist. Sa võid vaadata küll videoid, kuidas salsat tantsida või mäesuuska sõita aga, kuni sa ei ole oma keha liigutanud või suuskadega mäel olnud, pole võimalik, et oled osav tantsija või suusataja. 

 

See milles inimene on ülesse kasvanud on tema normaalsus ja reaalsus. Isegi, kui see teda õnnetuks teeb, ei ole lihtne oma düsfunktsioone märgata ega muuta. Selleks on tihti vaja abi ja mitte ainult teraapiat, mis oleks kogemuspõhine, vaid ka tõenduspõhine ning oskaks inimest näha tervikuna.

 

Aju on õnneks plastiline, tänu sellele on muutused võimalikud. Uute käitumiste õppimise abil, mida saab omandada näiteks terapeudi toel, saab aju ümber õpetada. Tekivad uued närvivõrgustikud ja sa suudad teisiti reageerida.⁠ Suudad märgata, mis sind ei toeta ja luua soovitud muutusi.⁠ 

​

Sulandumisest välja

 

Nüüd, kui mu partner ütleb näiteks, et ta ei taha minna reisile, kuhu mina, saan ma aru, et ta pole mina, ta pole mu aju pikendus. Ta on täiesti teine inimene, oma soovide ja vajadustega ning saan seda mõista ja aktsepteerida. Tundes sealjuures tõelist rahulolu, kuna ma ei vaja enam üleseotust, sest ma ei sõltu enam ainult oma partnerist. Mul on mu pere ja kõige olulisem - mul olen mina ise. Ma ei pea partnerit enam milleski ümber veenma ega keelitama endaga ühel meelel olema. Vaid aktsepteerin teda eraldiseisva isikuna. Ehk armastan tingimusteta! ⁠Kunagi ma seda ei osanud. ⁠

 

Sulandumine suhetes pani mind kaotama piire enda ja teiste vahel. Mulle tunduski, et on normaalne, et partner peaks vajama sama, mida mina. Ja kui ei vaja, on asi selles, et ta enam mind ei armasta. Nõnda olin ma ülesse kasvanud ja see oli ainus muster, mis oli mulle tuttav. Ma isegi ei näinud teisi võimalusi. Sulandumine toob suhetesse nii palju düsfunktsionaalsust, et tagantjärele on isegi naljakas mõelda, et ma nõnda elada sain. Aga sain, sest see oli ainus mida oskasin. Me oskame seda, mida meie alateadvusele on õpetanud päritolupere.

​

Tasakaal

​

Olen saanud palju abi vaimsest teekonnast ja käin seda edasi, kuid võtmesõnaks on tasakaal. Oodata endalt pärast targa raamatu lugemist või üht teraapiat, et oskaksid kogu tarkust kohe ellu rakendada, pole realistlik. Ja kui sulle öeldakse, et sul pole vaja muud kui kellegi tervendust ja imed hakkavad juhtuma, mõtle, kuidas sa päriselt sellisesse lubadusse suhtud. Kas teraapia võiks olla jõustav või peaks panema terapeudist sõltuma?

​

Kui tegeleda eelmiste elude energia puhastamisega aga samal ajal olla oma juurtest siin ja praegu ära lõigatud, kuna puudub lähedane suhe päritoluperega, ning mõistmine, kuidas lapsepõlvemustrid elu mõjutavad, kas vaid seesugune energeetiline töö on kõige mõistlikum aja, raha ja energia kasutus?

​

Spirituaalne vältimine​

​

Tagantjärele tunnen, et mina tegelesin minevikus tunnete vältimise ja ärevuse kõrvale juhtimisega sellelt, mis reaalselt tähelepanu vajas.⁠ Olin spirituaalne ja tegelesin enesearenguga, aga kas ikka tegelesin? Tegelesin asjadega mis olid mugavad, sügavale ja päris teemade juurde minemata. Ja seda mitte teadlikult.

 

Tõesti, oli lihtsam käia eludevahelise elu hüpnoosis, auratransformatsioonis, bioresonantsteraapias, reikis, floatingus, selgeltnägija juures, kristallterapeudi juures, sest selline teraapia ei pannud mind vastutama, nagu näiteks pereteraapia hetkel seda teinud on.  Mingid nähtamatud protsessid toimetasid nendel spirituaalsetel seanssidel minu eest, aga mõistuse tasandiga tööd ei tehtud. Need muutused, mida ma tegelikult soovisin, ei saanudki enne toimuda, kui hakkasin pinnapealse töö asemel ausalt endasse vaatama. Tegelema sellega, kust kõik alguse sai, sellega, mis kujundas kogu minu olemust - oma päritolupere suhetega. 

 

Kindlasti ei tähenda see ka, et ainult pereteraapia või muu teadluslikel alustel põhinev teraapia on kõige õigem. Õige on suhteline mõiste. Ja kindlasti on kõik need tervendused mänginud oma rolli, jõudmaks siia, kus ma täna olen. Kuid oluline on tasakaal. Kui tegeleda tohutult enesearenguga aga midagi ikka ei muutu, siis on peeglisse vaatamise koht. Kas see mida ma teen päriselt toetab mind, või peaksin midagi muutma?

​

Peaga vastu seina​

 

Mina sain ühel hetkel lihtsalt aru, et teen ja teen ja teen aga olen endiselt sama kehvas kohas. Lahendan sisu tasandil mingeid teemasid, mis on lihtsalt pinnavirvendus. Tundsin nagu jookseksin peaga vastu seina ja vajasin päris muutusi. Vajasin hingerahu ja õnnelikku elu, mitte pidevat segadust, ärevust ja madalseisu. Kui andsin võimaluse pereteraapiale, osutus see täpselt minule sobivaks teraapia vormiks. 

​

Protsessis olemine

 

Muutused on protsess, pereteraapia abil olen sellest tõeliselt hakanud aru saama. Ma pole saanud teraapias suuri lubadusi, vaid olen hakanud toimuvat mõistma tempos, milleks valmis olen. Ning pereteraapia on aidanud minu jaoks normaliseerida, et muutuste loomine võtab aega ka kehalisel tasandil. ⁠

Me pole ainult vaimud, meil on kehad, mis salvestavad endasse palju alateadlikku, mida on võimalik muuta. Aga sügavaid muutusi pole mõistlik oodata üleöö. Mina ootasin aastaid, et saaksin üleöö "terveks" ja see oli rusuv. Valmistas pettumust ning pani mind tundma ebapiisavana.⁠ Ma ei muutunud lootusrikkamaks, vastupidi, minu jaoks muutus elu lootusetumaks, kui pettusin taas mõnes tervenduses.⁠

 

Elukestev teekond⁠

 

Hetkel saan öelda, et seda Helenit, kes 2,5 aastat tagasi pereteraapiasse läks, enam ei ole. Tema asemel on palju küpsem naine. Ja esimest korda elus tunnen, et olen leidnud selle mida vajasin ja otsisin - hingerahu. Tegelikult on see muidugi elukestev teekond ja tagasilangusi võib alati tulla. Aga nüüd näen, et tagasilangus pole takistus, kui fookus on iseendal ja kontakt oma vajadustega hea. Enamasti pole kiirteed suurte muutusteni ja ausalt öeldes pole ma kindel, kas seda ka vaja on. Ise protsessis olles ja iga sammu kogedes on teekond palju rikkalikum. ⁠⁠

​

Saad olla enda sünni tunnistajaks​

 

Nagu Lindsay Gibson, raamatus "Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand" ütles, et teadlikku teekonda käies on võimalik sündida elus kaks korda, olles teisel korral oma sünni tunnistajaks ja uue elu loojaks. Usun, et see on midagi eriliselt erakordset!⁠