WOWYAGER
KEDA KOOLIKIUSAMINE HUVITAMA PEAKS?
20. APRILL 2018
Ma olen ammu tahtnud sellel teemal kirjutada aga kõigepealt veidi eelloost, miks ma koolikiusamise teemaga nii tihedalt seotud olen.
Alates 2014 aastast, oleme me Margus Vaheriga vabatahtlikena andnud erinevates Eestimaa koolidest "Ei Kiusamisele!" loenguid. Koos Marguse, Oliver Rõõmuse, Erki-Andres Nuudi ja Kiira Uduga algatasin selle loengusarja, nüüdseks juba 4 aastat tagasi. Ning paar aastat tagasi käis meil külalisteks ka erinevate elualade esindajaid. Oleme jõudnud selle ajaga anda üle 250 loengu, üle 130 Eesti koolis, kokku ca 25 000 õpilasele. Kuna teistel tulid muud elu toimetused vahele, oleme me jäänud Margusega kahekesi ning mõnel loengul käib veel Erki-Andres külaliseks.
MIKS ME NEID LOENGUID ANNAME?
Põhjus miks mina selle teemaga tegelema hakkasin, oli oma kogemus. Ma olen sellest ka varasemalt oma blogis põgusalt kirjutanud, et algkoolis puutusin ma kiusamisega kokku.
Kindlasti ei tähenda see, et meie Margusega oleksime märtrid, kes kunagi teistele halvasti pole öelnud. Me ei anna neid loenguid ohvri rollis, ega seetõttu, et vajame kellegi kaastunnet. Kui ainult veatud tohiksid teisi aidata, siis ilmselt ei oleks meil maailmas inimest, kes oma abi pakkuda saaks. Küll vajame me seda, et koolivägivalda ei peetaks normaalsuseks. Mitte mina ja Margus, vaid tegelikult kogu ühiskond.
Me loodame loengutega anda noortele mõtteainet. Arusaamist, mis on koolikiusamise erinevad tagajärjed ja kuidas see võib inimest kogu elu mõjutada. Kui mina käisin koolis ei räägitud sellest teemast üldse ja pigem pigistati kiusamise ees silm kinni. Võibolla peeti siis seda laste omavaheliseks asjaks, mida ta kindlasti ei ole.
Ühel hetkel hakasin tundma nagu ma oleksin taas depressioonis. Leidsin end mõtlemast, et mul oli elus ju kõik päris hästi, et miks ma siia tulin, nüüd olen tagasi oma kõige hullemas mustas augus. Kaheksandal päeval nutsin ja tundsin, et ma ei taha mediteerida, ma ei taha seal enam olla ja tahan koju ära. Nende tunnetega aitas mul toime tulla õpetaja. Kuna ma sain ise aru, et ma kogen samu emotsioone mida depressiooni ajal, siis...
Kursustele jõudes tuleb ära anda oma telefon ning kümne päeva jooksul ei saa osalejad välismaailmaga suhelda. Vipassana kursusel praktiseeritakse nn üllast vaikust, mis tähendab vaikust nii kehas, kõnes kui meeles. See hõlmab suhtlust ka üksteisega, sest teistega rääkimine ja isegi silma vaatamine on keelatud.
Alates ajast, mil ma olin 18, olen praktiliselt kogu aeg olnud püsisuhtes. Mul on alati olnud keegi, kellele mõelda ja kellega oma aega ja elu jagada ning isegi kui olen palunud paari päeva järele mõtlemiseks või omaette olemiseks, ei ole varasemalt minu soove austatud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi soovisin kahte päeva üksinda olemiseks ning...
Toksiin vallutab üsna kiiresti meie immuunsüsteemi ja ründab meie suuremaid organeid, põhjustadeski toksilise šoki. See võib põhjustada neerude üles ütlemist, kopsude kokkuvarisemist ja väga rasketel juhtudel südame seiskumist. Kuigi toksilist šokki ei põhjusta ainult tampoonid, siis ca 50% teadaolevatest juhtumitest on esinenud tampoone kasutavatel naistel.
Mind on alati seostatud erinevate stereotüüpidega: ilus tüdruk - kindlasti rumal ja pinnapealne; koos vanema mehega - kindlasti ülalpeetav; edukas - kindlasti rikkad vanemad. Olgem ausad, ma olen pärit väiksest kohast, Sõmerpalust, ja tean vist ainult ühte perekonda, kus laste vanemad olid nii jõukad, et said oma võsukesi korterite ja autodega toetada. Ja see ei olnud minu pere...
KUI PALJUD ÕPILASTEST KOOLIKIUSAMIST KOGEVAD?
Enda näitel tean ma suurepäraselt, kui vähe ma armastasin end veel ka 25aastaselt. Algkoolis saadud teadmine, et ma pole piisavalt hea ja ilus, sest mul on "seanina" ning tunne, et ma pean pidevalt pigutama, et olla aktsepteeritud, on saatnud mind enamuse elust. Alles viimastel aastatel olen ma oma tohutust, kõikidele meeldimise vajadusest, hakanud vabanema.
Ma soovin südamest, et ehk meie kogemus aitab mõnda õpilast. Paneb kiusajaid mõtlema sellele miks nad kiusavad, aitab neil märgata, et tegelikult on neil endal valus ja kaasõpilaste terroriseerimine on lihtsalt tagajärg. Ehk paneb see ka mõne kiusaja abi otsima.
Probleem on tegelikult väga terav, sest kui 20% õpilastest Eesti koolides puutuvad isiklikul tasandil koolikiusamisega kokku, ei saa olla normaalsus.
MIS ON LOENGUTE ANDMISEL KÕIGE KEERULISEM?
Nende nelja aasta jooksul olen ma kokku puutunud huvitava fenomeniga, et inimesi huvitab koolikiusamine seni, kuni see on neist kauge ja kuni nad ise sellega tegelema ei pea. Kas selle põhjuseks on valusad mälestused või midagi muud, seda ma ei tea. Minuga on nende aastate jooksul ühendust võtnud palju inimesi, sooviga loengute andmisel kaasa lüüa. Sinna hulka ka tuntud inimesi ning mõne laste eeskujuga olen ka ise ühendust võtnud, et ehk nad sooviksid oma koolikiusamise kogemusega mõnes koolis õpilasi aidata.
Kahjuks on senine kogemus näidanud, et huviliste entusiasm kaob, kui ma panen teele reaalsed graafikud, mis ajal me kus koolis oleme. Kui me peame kell 8:00 alustama loengut Kuressaares, siis ongi vaja startida kell 3:45 öösel ning enamus meie loengupäevi kestavad üle 8h. Loengupäevi, on meil hooajal (veebruar-mai ja september-november) 2-3 nädalas. Seetõttu on tegemist väga ajamahuka ettevõtmisega.
Samuti ei saaks öelda, et rahastuse leidmine lihtne oleks. Loenguid teha on imetore aga nende andmise eest pole lihtsalt võimalik ise peale maksta, seetõttu peavad meie kulud olema kaetud. Me teeme hooaja jooksul palju loenguid erinevates eestimaa nurkades ja sõidame maha ligikaudu 6000 km.
Mis mind eriti kurvastab on koolijuhid, kes oma koolis toimuvat ignoreerivad. Me oleme aastate jooksul saanud kirju lapsevanematelt koolide kohta, kus nende lapsi kohutavalt terroriseeritakse. Kuid võttes ühendust kooliga, kus kiusamist väga palju esineb, saab selgeks ka põhjus, miks see nii on. Kui koolijuht teeb näo, et probleemi pole ja ütleb tasuta loengu peale, et nende kooli seda vaja pole, siis saavadki kiusajad vabalt kaasõpilaste elu põrguks muuta.
MIDA SAAVAD LAPSEVANEMAD OMA LASTE HEAKS ÄRA TEHA?
Ma ei arva kindlasti, et kõik peaksid minema koolidesse loenguid andma, selline lähenemine sobib mõnele, teistele aga mitte. Kuid ma sooviksin, et inimesed pööraksid sellele probleemile rohkem tähelepanu. Soovin, et lapsevanemad räägiksid oma lastega kiusamisest rohkem, kui nad seda juba teinud ei ole. Uuriksid kas nende laps on koolikiusu kogenud, kuidas on tema klassikaaslastega, kas kedagi kiusatakse, kas ta on koolis kiusamist näinud. Annaksid lapsele nõu, kuidas aidata neid keda kiusatakse, selgitaksid miks koolikiusamisse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda ja missugused on nii vaimse kui füüsilise vägivalla pikaajalised tagajärjed.
Minuvanused naised ja mehed tihti koolikiusamisele ei mõtle, sest oma kooliaeg on jäänud mineviku, mõned on oma traumadega juba tegelenud, edasi liikunud, mõned ei ole koolivägivalda kogenud ja mõned ilmselt ei teagi mis nendega igapäevaselt kooliajast kaasas käib. Kuid aina enam näen ma seda, et sellele teemale hakatakse mõtlema siis kui saadakse ise lapsevanemaks.
KELLE KÄTES ON MEIE TULEVIK?
Praegused õpilased on meie tulevik. Seda kirjutades tulevad mul pisarad silma, sest on raske sõnadesse panna, kui valus mul loengutel on näha lapsi, kes loengu ajal nutama puhkevad. Enamasti toovad meie oma kogemused või laulud, mida me esitame, mõnele õpilasele meelde tema valusaid kogemusi. Või kogevad nad siiani vägivalda igapäevaselt. See on südant murdev kui ma vaatan pisarates lapse valu täis silmadesse, kes räägib mulle kuidas teda igapäevaselt mõnitatakse, kuidas ta tunneb, et ta enam ei suuda koolis käia.
Sama raske raske on saada kirju, kus noored tüdrukud ja poisid kirjutavad, et neil on enesetapu mõtted. Mitte ükski laps ei peaks ega tohiks seesuguste tunnetega kokku puutuda.
Tänu heale koostööle Politsei- ja Piirivalve ametiga on niivõrd rasked juhtumid saanud lahenduse ja ma olen südamest tänulik politseiametnikele kes meie ettevõtmist on alates esimesest päevast toetanud.
Mida enam, ja mida enamate nurkade alt koolikiusamise teemat puudutatakse, seda rohkem me saame ära teha kõikidele turvalise koolikeskkonna loomiseks.
MIS ON MINU ELU MISSION?
Me mõistame ja teame, et me ei saa kõiki aidata. Me teame, et koolikiusajate käitumine algab enamasti mujalt kui koolist, aga kui me loengut kokku panime, tegime me teadliku otsuse, et meie püüame anda abikäe ja lootuse neile, kellel just nüüd on koolis raske. Ma olen südamest uhke nende noorte üle, kes julgevad pärast loengut tulla minuga rääkima oma murest, või kirjutavad meile. Minul ei oleks lapsena sellist julgust olnud.
Kui me saame kedagi oma loengutega kasvõi õige pisut aidata, on kogu see panustatud aeg iga sekundit väärt! Igaühel meist on võimalik anda panus turvalisemale ja ilusamale tulevikule. Kui minu elus on missioon, siis kindlasti on osa sellest maailma õnnelikumaks ja helgemaks paigaks muutmine!