WOWYAGER
KUIDAS MA VABANESIN PEAVALUDEST
6. DETSEMBER 2017
Bali ja Gili saared
Millal minu peavalud algasid
Lisaks pidevatele haigestumistele algasid mul 13 aastaselt peavalud. Ma käisin läbi väga palju erinevaid arste. Minu pead ning verd uuriti ning vastus jäi alati samaks - sa oled terve nagu purikas! Ma ei arvanud, et on normaalne, kui lapsel pea iga päev valutab, aga mis mul muud üle jäi kui arste usaldada. Niisiis pikka aega talitasin ma nende soovituste kohaselt, võtsin suurtes kogustes valuvaigisteid. Isegi lapsena ei mahtunud mulle pähe kuidas arstid seda normaalsuseks peavad, et ma olen pidevalt haige ning valudes. Kuid nemad tegelesid tagajärgede mitte põhjustega. Oli lihtsam öelda, et tegemist on kasvuraskustega.
Minu pähe jäi kõlama küsimus, et mis on minu terviseprobleemide põhjuseks?
Üks minu esimesi mälestusi lapsepõlvest
Juba varases lapsepõlves olin ma väga tihti haige. Üks minu esimesi mälestusi on kuidas ma olin kahekesi isaga kodus. Mina olin haige ning oksendasin vaibale ja põrandale ning kuna mu isa ei osanud, või ei tahtnud seda koristada, siis ootasime kuni ema koju jõudis ja ebameeldiva üllatuse osaliseks sai.
Pole just parim mälestus millega oma blogipostitust alustada, kuid pidevad haigestumised olid osa minu elust. Näiteks mäletan kuidas oli suvi, ning Lõuna-Eestile kohaselt 35 kraadi sooja. Mina kõndisin 39.5 palavikuga perearsti juurde, olin palavusest ja kehvast enesetundest minestamine äärel. Ja mul pole õrna aimugi kuidas ma suutsin isegi südasuvel haigeks jääda. Mul olid vist iga kuu mandlid mädased ja paistes, vahepeal isegi tihedamini. Mäletan korda kui nad olid nii paistas, et mul oli lausa raske neelata. Seetõttu sõin ma pidevalt ka antibiootikume. Pole ime, et mu immuunsüsteem ei suutnud mind haigustekitajate eest kaitsta.
Ma tahaksin veidi jagada oma lugu ja oma otsinguid sellest, missugune on olnud minu kogemus, kui ma olen püüdnud mõista mida ma teha tahaksin. Vahepeal on need otsingud olnud väljakannatamatult rasked, mina oma obsessiivse ja süstemaatilisust armastava olemusega olin kohati lausa agoonias selle sihitu elamise tõttu...
Paari aasta tagune mina vaataks tänast Helenit õudusega ja mõtleks, et ma olen arust ära. Kuidas saab elada nii ebastabiilset elu, et ei ole õrna aimugi mis paari kuu pärast saab ja mille eest ma siis üüri maksan?
Vastutus ja koormus oli suur ning singli andsin ma välja juba haiglas olles, sest haigestusin kolmandat korda meningiiti. Kuigi ma sain aru, et ma olin endale liiga teinud, ei saanud ma aru, et peaksin kartma läbipõlemist.
Minu elus on olnud aeg mil ma kandsin ühte musta pulloveri 2 aastat järjest. Ma ausalt ei liialda. Mu sõbrad viskavad ikka veel selle üle nalja. Sel ajal olin ma inimene kes sõitis luksusautoga ning investeeris kogu oma raha autosse. Olin siis just välja astunud suhtest ning töötasin nina verel, et see auto endale osta.
Mul on üks unistus mida ma olen tõesti pool oma elust soovinud, aga ei ole osanud kuidagi enese jaoks formuleerida. Ma justkui teadsin mida ma soovin, aga pole suutnud aru saada, kuidas see täpsemalt teoks teha. Üks kõige olulisem eelmisel aastal toimunud muutus on, et leidsin oma suuna...
Arstide puudlik diagnoos
Kui ma sain vanemaks ning midagi ei muutunud, ei rahuldunud ma enam arstide diagnoosiga, või siis selle puudumisega. Kui ma juba tööl käisin, sain lubada endale massööride ja erinevate alternatiivteraapiate katsetamist, sealhulgas külastasin ka nõelravi arsti, kuid leevendus oli alati lühiajaline.
Kui sa oled mu blogi lugenud, siis sa oled ilmselt kursis, et ma olen põdenud kolm korda meningiiti. Isegi haiglas olles ütlesid arstid mulle, et sa oled noor, et küll sa paraned, seal pole midagi imelikku, et sa oled 3 korda meningiiti haigestunud. Kui ma natuke uurimustööd tegin, siis tuli välja, et 3 ja enam korda haigestumine, on maailmas väga haruldane, ning seetõttu puuduvad ka kliinilised uuringud korduvate haigestumiste põhjuste kohta. Aga siiski öeldi, et see on igati normaalne!
Minu murdepunkt
Murdepunkt saabus minu jaoks 26 aastaselt, kui ma naasin puhkuselt. Puhkuse järgselt piinasid mind 3 nädalat järjest meeletud peavalud. Ma ärkasin üles peavaluga, läksin magama peavaluga ning see viis mind lausa agooniasse. Ma tundsin ausalt nagu mu aju oleks paistes.
Võiks arvata, et mul oli migreen, kuid migreeni tunnuseid mul siiski polnud. Kuigi aegajalt ajas valu iiveldama küll.
Kolm nädalat piinavat valu pani mind abi otsima. Kuna nõelravi pakkus mulle aastaid tagasi leevendust, hakkasin ma erinevaid arste otsima ning leidsin naisterahva keda tõesti kõik foorumites kiitsid. Helistasin talle ning sain aja järgmiseks päevaks.
Südatalvel siidiseelikuga
Nõelraviarst kelle juurde ma läksin oli Malle Lillberg. Temal on kogemust Hiina meditsiiinis üle 20 aasta, ning kuna enne Hiina meditsiini juurde jõudmist oli ta arst, siis teab ta tõesti vist mõlemast kõike, nii Hiina- kui Lääne meditsiinist.
Minu esimesel külastusel vaatas ta mind pika pilguga ning küsis, et miks ma üldse imestan oma peavalude ja haiguste põhjuste üle. Ma ei saanud päris hästi aru ning ta täpsustas, et vaata kuidas sa riides oled. Väljas oli talv, -20 kraadi ning mul oli seljas mantel, müts, sall, nende all siidist pluus, seelik ning õhukesed sukad. Ta raputas pead ning ilmselgelt polnud ma ei esimene ega viimane patsient kes tema juurde niivõrd valesti riietatult jõudis. Mina aga mõtlesin, et kuna ma sõidan ainult autoga ja hüppan kiirelt autost sisse ja välja, siis ma ei saa külma. Ma ei oleks saanud rohkem eksida. Põhjuks miks ma nii valesti riides käisin oli selles, et ma ei osanud oma keha kuulata ja tähele panna neid signaale mida keha mulle saadab. Kahjuks väga paljud inimesed kaotavad selle võime ühel hetkel, teadmata, et üldse midagi valesti on.
Mis on hiina meditsiini põhitõed?
Ta selgitas mulle mõned elu põhitõed Hiina meditsiini vaatepunktist. Minu kehatüüp on niiskust ja külma koguv, see on ka põhjus miks ma armastan sooja kliimat, mul on seal kergem elada. Seetõttu ei saa ma Eesti kliimas elades jätkata nõnda toitumist ja riietumist nagu ma varasemalt seda tegin.
Hiina meditsiini kohaselt on igal toiduainel energia - külm, jahe, neutraalne, soe ja kuum. Selleks, et minu keha suudaks normaalselt funktsioneerida pean ma vältima toite, millel on külm või jahe energia ja hoidma end alati soojas. Ma ei saanud esialgu kõigest aru mida ta mulle selgitas, aga alustasin tema soovituste järgi elamist.
Järgmised 4 kuud käisin ma nõelravis 4 korda nädalas. See oli väga kulukas aga rahal pole väärtust kui ei ole tervist. Sel ajal ei saanud ma lubada endale midagi muud peale nõelravi.
Kui pikalt ma nõelravis käisin
Pärast nelja esimest kuud jätkasin ma nõelravi 2-4 korda nädalas ja niimoodi kogu järgneva aasta. Iga külastuega tundsin ma väga suuri muutusi, kuid need ei jäänud püsima, sest olin oma keha ju aastaid valesti kohelnud. Selleks, et muutused oleksid püsivad läheb aega. Ka minule on varasemalt nõelravi arstid öelnud, et nende juures peab käima 10 korda. Tagantjärele ma saan aru kui naeruväärselt see kõlab. Kuidas on võimalik anda igale inimesele, kellel on väga erinevad probleemid ja ajalugu, sama aeg tervenemiseks.
Ravi võtab aega, raha ja pühendmist, sest midagi ei muutu kui me oma harjumusi ei muuda. Kuid olles järjepidev, on võimalik oma elus uus keerata lehekülg. Kunagi ma kadestasin inimesi kelle elu oli valu ja haiguste vaba. See peaks olema igaühe normaalsus.
MISSUGUSED MUUTUSED LEIDSID ASET PÄRAST NELJA ESIMEST KUUD NÕELRAVI?
Pärast nelja esimest kuud toimusid minu jaoks ka esimesed püsivad muutused. Ma hakkasin oma kehast aru saama. Kui oli külmem ilm, tunnetasin ma külma ja niiskust hoopis teisiti. Ma kogesin lausa füüsiliselt, kuidas mu keha justkui külma endasse imes, kui ma olin alariietatud. Selle arusaamisega tuli ka oskus õigesti riides käia.
Ma ei jõua isegi mitte üles lugeda kui palju minu sõbrad on mind kubujussiks narrinud. Mul on alati seljas alussärk, pluus, kampsun, soe pesu ja teksad. Ja mind võib ilma mütsita näha vaid juulikuus kui on tõeliselt soojad suveilmad. Kuid ma ei ole üleriietatud, ma tean täpselt kui palju riideid mul seljas peab olema, et ma külma ei saaks.
Samuti õppisin ma nägema mustrit oma enesetunde ja toitumisharjumuste vahel. Nüüd suudan ma juba intuitiivselt valida toiduaineid mis on sooja energiaga ning ma lihtsalt ei tahagi süüa seda mis mulle ei sobi.
KAS PUU- JA JUURVILJAD ON IKKA ALATI KASULIKUD?
Võiks ju mõelda, et värsked toiduained on alati kasulikud, pidevalt räägitakse kuidas peaks päevas sööma 5 portsjonit puu- ja juurvilju. Ning kui kasulik on toortoitumine. Mina tean enda näitel, et inimeste kehatüübid on erinevad ja ma olen oma vitsad saanud. Esialgu ma ikka katsetasin, ning olles mõned korrad pärast jäätise või arbuusi söömist, mitu päeva turses ja peavaludes, kadus mul lihtsalt isu nende toitude järele mis mulle ei sobi. Ja ärge saage valesti aru, kõike võib süüa aga küsimus on kuna. Veidi arbuusi suvel soojaga ei mõjuta mind, sest keha vajab niiskust. Kuid talvel ja sügisel, mil meil on ka 100% niiskustase ning koguaeg rõske, pean mina oma keha toiduga soojendama.
Minu jaoks on mõõdukus kõiges elus võtmesõnaks.
Tagasivaadates saan ma öelda, et üheks minu terviseprobleemide põhjuseks oli teadmatus. Oskamatus kuulata oma keha ning toituda ja riietuda vastavalt oludele. See peaks justkui olema iga inimese jaoks loogiline, aga mina ei saanud aru, et midagi on valesti, enne kui ma enda harjumusi muutsin.
INIMESED KÄIVAD VALESTI RIIDES
Praeguse ilmaga, kui ma vaatan tänaval inimesi kellel on sääred paljad või seljas õhukesed riided, siis ma tunnen end nagu näägutav vanaema. Ma nii jubedasti tahaks neile öelda, et palun pange riidesse! Mul hakkab endal külm kui inimestel pole mütsi ega salli. Ning paljud sealjuures imestavad, nagu mina kunagi, et miks neil on terviseprobleemid. Globaliseerumise tuules ei ole see paljude jaoks enam ilmselge tarkus ja teadmine. Kui poes müüakse õhukesi talveriideid mille materjal sooja ei pea, on lihtne pea kaotada ja ka ise sellega kaasa minna.
NÕELRAVI PÄÄSTIS MU
Teisel aastal käisin ma nõelravis 2-3 korda nädalas, parematel aegadel ka vaid 1. Kolmandal ja neljandal aastal 1-2 korda ning sain ka nädalaid vahele jätta.
Alles nüüd, 4 aastat hiljem, pärast konstantset nõelravi ja oma harjumuste muutmist, saan ma ära unustada mis on peavalu. Viimase 11 kuu jooksul ei ole ma nõelravis käinud ning pea on mul valutanud vist ca korra kuus. Ning alles 4 aastat tagasi olin mina see inimene kes sõi 60 ibumentini tabletti ühe kuuga.
Nüüdseks olen ma aru saanud, et väga palju on seotud ka psüholoogiliste aspektidega, kuid, kui oleme oma keha kahjustanud, tuleb esmalt see ära parandada ning seejärel tegeleda oma vaimuga. Kuna see on tõesti väga pikk teema, siis ühel päeval tuleb selle kohta kindalsti ka pikem blogipostitus.
Võin öelda, et nõelravi ja Hiina meditsiin muutsid minu elu täielikult. Ma olen nüüd see inimene kes saab lihtsalt elada ja ei pea pidevalt olema haige ja valudes, see keda ma kunagi kadestasin. Ja nagu ikka elus, kõik algab meist endist. On väga palju mida me saame iseenda heaks ära teha, kui me lihtsalt leiaksime need õiged meetodid enda abistamiseks.