WOWYAGER
KUIDAS ON KÜÜDITAMINE MÕJUTANUD MEIE ELU
17. JUUNI 2018
Meie kodumaa traagiline ajalugu
Ma usun, et iga eestlane teab vähemalt ajalootunnist, mida tähendab küüditamine ja kui paljusid eestlasi on see kohutav sündmus mõjutanud. Paljudel perekondadel on paraku selle teemaga kas lähem või veidi kaugem isiklik kokkupuude.
Loomulikult olen minagi meie raske ajalooga kursis, aga tunnistan ausalt, et ma pole selle peale nii sügavalt mõelnud, kui nüüd. Mõelnud, kuidas küüditamine on minu põlvkonda ja kõiki eestlasi tegelikult mõjutanud.
Juuniküüditamise mälestuspäev 14. juunil
Sel juuniküüditamise mälestuspäeval, 14. juunil tundsin endas väga suurt raskust ja hakkasin veidi lähemalt uurima, kuidas puudutas küüditamine minu peret ja lähedasi.
Tean, et minu vanavanaisa küüditati ning Eestisse ta enam ei naasnud. Minu elukaaslase pereliige oli kolmeaastane, kui ta koos perega Siberisse saadeti. Minu ühe parima sõbranna vanaema veetis Siberis 15 aastat. Neid, erinevate perekondade lugusid, mida mina tean ja kuulnud olen, on veel ja veel.
Ma mäletan veel väga hästi aega mil mul oli tohutult raske aktsepteerida võõraste inimeste kriitikat ja viha. Eriti asjade eest mis ma ei olnud või mida ma isegi kunagi ei olnud teinud. Kuna tol ajal elasin ma neid kommentaare võrdlemisi raskelt üle, on mõned neist ka nüüd, aastaid hiljem minuga. Näiteks kui minust ilmus artikkel teemal...
Ühel hetkel hakkasin ma suhtuma liha söömisse teadlikult ja nõnda ei olegi võimalik lihasööja olla. Kui sa teadvustad endale, keda sa parajasti sööd ja hoolid loomadest sügavalt, siis on ilmselt õige aeg liha söömine lõpetada. Viimaseks piisaks otsuse vastuvõtmisel sai minu jaoks puhtalt enesetunne, kui pärast grillimist ja liha söömist vajusin ma umbes poole tunniga justkui kooma siis...
Mulle tundub, et ma olin nii pikalt depressioonis, et unustasin ära, et peale enesehaletsemise ja -süüdistamise on võimalik teistsugune lõpptulemus. Tagasilöökidest on võimalik õppida kohe ja mitte jääda kinni esialgsesse pettumusse.
Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...
Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...
Raske panna end nii valusatesse kingadesse
Väga lihtne on unustada, mida see kõik tegelikult tähendas. Kerge on mõelda sellele kui minevikule, sündmusele, mis enam ei puuduta neid, kes pole seda ise kogenud. Ja ma mõistan seda täiesti, sest seda valu ja hirmu, mida võisid tunda inimesed 77 aastat tagasi, ei olegi võimalik päriselt mõista, kui sa seda ise kogenud ei ole.
Varastatud vabadus
Meie esivanematelt võeti ära nende kõige kallim vara - vabadus. Sellega koos absoluutselt kõik inimlikud õigused. Neid, keda küüditati ja kelle lähedasi küüditati, olid ja on samasugused inimesed nagu meie. Neil olid omad unistused, nad armastasid ja tundsid samamoodi nagu meie, tegid nalja, lootsid ja ootasid midagi, neil olid sõbrad, lemmikvärv, lemmikaastaaeg. Ja ühel hetkel kaotasid nad õiguse olla inimene.
Meie esivanemad kaotasid kõik
Püüdke ette kujutada, mida võib tunda inimene, kelle koju tungib võõras; kes kaotab kõik, mille nimel ta on kogu senise elu töötanud; kes pannakse selgitusteta loomavagunisse ja kes saadetakse teekonnale tundmatusse.
Meie üks olulisim vajadus on turvatunne ja see võeti samuti koos vabadusega. Ühel hetkel oled sa keegi ja järgmisel hetkel sind kui isiksust enam ei eksisteeri - sa oled tähtsusetu number, kelle saatus ei lähe vangistajatele korda. Ma ei suuda vist päriselt mitte kunagi ette kujutada, mida võisid kogeda meie esivanemad tol raskel ajal.
Murtud elud
Paljud küüditatutest surid, sest vangilaagrite tingimused olid ebainimlikud, puudus arstiabi ning isegi toit ja joogivesi. Need, kes jäid kodumaale, ei saanud teada nende saatusest, kes enam ei naasnud. Naasnute elu muutus igavesti, sest kogetud valu ja terrorit ei ole võimalik unustada.
Mida olen ma võtnud elus iseenesest mõistetavalt
Neid ridu kirjutan ma läbi pisarate, sest esimest korda elus mõtlen ja püüan ma mõista päriselt, kui valus ja jõhker see olla võis. See toob mind maa peale ja paneb nägema elu teisiti. Kui paljusid väärtusi olen ma võtnud iseenesestmõistetavalt, neid mille eest mina pole pidanud võitlema. Mina sündisin nõukogude võimu all olevasse Eestisse, kuid juba neljaaastasena sain ma oma elu elada vabas Eestis. Vabaduses, kus mul on võimalik olla täpselt see, kes ma tahan, minna, kuhu süda ihkab ja elada oma elu nii nagu mina heaks arvan.
Iseenda äratamine
See mineviku valu tuleb paratamatult kaasa meie eludesse - läbi vanavanemate, kes on nende raskuste tõttu võib-olla tõsisemad inimesed ja läbi meie vanemate, kes on samuti näinud täiesti teistsugust, keerulisemat elu.
Ma loodan, et meie esivanemate ohverdused tagavad meile kindla ja turvalise oleviku ning tuleviku. Vahel tuleb aga iseennast üles raputada ja hinnata seda kõike, mis meil on. Märgata ja olla tänulik, kui hästi ja kui suurepärasel ajal me tegelikult elame ning kui suur privileeg on see vabadus ja turvaline keskkond, mida paljudel maailmas endiselt ei ole!
Märka ja rõõmusta tänase päeva üle!