WOWYAGER
KUIDAS VIPASSANA MEDITATSIOON ELU MUUTA VÕIB
4. JUUNI 2018
Missugune oli minu kogemus?
Kui sa oled minu eelmist postitust lugenud, siis tead, et ma viibisin kümme päeva Vipassana meditatsiooni laagris, täielikus vaikuses ja eemal välismaailmast.
Kuigi ma proovisin mitte lasta eeldustel ja ootustel tekkida, siis minu, kohati obsessiivsusele kalduva loomusega, polnud see just kõige lihtsam ülesanne ning mul olid soovid, mida lootsin seal olles saavutada.
Läks aga nii, et minu kogemus oli täiesti erinev sellest, mida ma ette kujutasin. Esiteks polnud mul sinna minnes õrna aimugi, mida kujutab endast Vipassana meditatsiooni tehnika. Õigemini pole mul mediteerimise maailmast üldse väga suurt aimdust. Kui ma paar aastat tagasi üritasin meditatsiooniga tutvust teha, siis ma kirjutasin youtube’i “How to Start Meditating” ja leidsin video, mis soovitas keskenduda küünlaleegile. Nii ma tegingi, aga väga kaugele ei jõudnud ning minu praktika piirdus maksimaalselt 30 minutiga päevas ning katsetasin seda umbes kümme korda.
100 tundi mediteerimist
Praegu aga mediteerisin ma kümne päeva jooksul kokku üle 100 tunni. Igal päeval oli meditatsiooniks ette nähtud 11 tundi ja need tunnid ma ära kasutasingi. Kogu see aeg oli jagatud päeva peale, mis algas gongi saatel kell 4:00, sellele järgnes kaks tundi iseseisvat mediteerimist, hommikusöök, grupimeditatsioon, mida oli päevas kolm, taas iseseisev meditatsioon jne. Iseseisev tähendas seda, et sa võisid mediteerida, kas suures hallis koos teistega või oma toas ning õpetajaid neil aegadel hallis ei olnud. Mina kasutasin teist varianti ning mediteerisin toas. Esimesel päeval proovisin hommikumeditatsiooni teha koos teistega, kuid 100 inimese keskel oli lausa võimatu keskenduda. Kes köhis, kes niheles ja nuuskas ning minu tähelepanu hajus koheselt meditatsioonilt välistele ärritajatele. Toas oli natukene vaiksem ning mõnusam.
Ühel hetkel hakkasin ma suhtuma liha söömisse teadlikult ja nõnda ei olegi võimalik lihasööja olla. Kui sa teadvustad endale, keda sa parajasti sööd ja hoolid loomadest sügavalt, siis on ilmselt õige aeg liha söömine lõpetada. Viimaseks piisaks otsuse vastuvõtmisel sai minu jaoks puhtalt enesetunne, kui pärast grillimist ja liha söömist vajusin ma umbes poole tunniga justkui kooma siis...
Mulle tundub, et ma olin nii pikalt depressioonis, et unustasin ära, et peale enesehaletsemise ja -süüdistamise on võimalik teistsugune lõpptulemus. Tagasilöökidest on võimalik õppida kohe ja mitte jääda kinni esialgsesse pettumusse.
Suundusime oma kodu lähedale metsa öist matka tegema. Otsisime üles vaatlustorni, millest soovitati keskööpäikest nautida. Päikest me pilvede pärast küll ei näinud, aga saime nautida polaarpäeva võlusid. Jalutasime kell kaks öösel metsas, väljas täiesti valge ning kuulasime linnulaulu...
Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...
Sel juuniküüditamise mälestuspäeval, 14. juunil tundsin endas väga suurt raskust ja hakkasin veidi lähemalt uurima, kuidas puudutas küüditamine minu peret ja lähedasi.
Tean, et minu vanavanaisa küüditati ning Eestisse ta enam ei naasnud. Minu elukaaslase...
Iseseisev meditatsioon
Iseseisev meditatsioon andis võimaluse ka viilimiseks. Kujuta ette, et sa ärkad kell neli, mediteerid oma voodis, jube uni tuleb peale, kas siis ei tule kiusatust tagasi magama keerata? Väga paljud tegid nõnda, et mediteerisid tunni või pool ning seejärel juba norskasid. Mina jäin esimesel päeval kahetunnise meditatsiooni ajal samuti pooleks tunniks magama. Lihtsalt vajusin suikuma aga see oli esimene ja viimane kord. Oli tohutult raskeid hetki, kus väsimus oli meeletu, aga ma ei näinud mõtet poolikul kogemusel. Kui ma juba Hispaaniasse sõitsin, tahtsin teada, mida annab see kogemus mulle kui ma panustan ise maksimaalselt. Tagantjärele olen tõeliselt tänulik, et ma viilima ei hakanud.
Mis üldse on see Vipassana tehnika?
Vipassana meditatsiooni esimestel päevadel keskendutakse naturaalsele hingamisele, et oma meelt kontsentreerida. Esmalt tunnetatakse vaid õhu liikumist, seejärel erinevaid tundmusi ja aistinguid huule ülaosas. Seda kõike selleks, et meel ja tunnetus oleksid võimalikult erksad. Neljanda päeva kestel jõutakse Vipassana tehnikani, mis ei ole muud, kui nahal ja kehas toimuvate aistingute tunnetamine. Olgu see valu, vibratsioon, pulseerimine, kuuma- või külmatunne jne. Meditatsiooni ajal tegeletakse nende erinevate tunnete kogemisega kehal ning see peaks aitama vabastada vanu traumasid, ihalusi, viha ning kõike, mida inimene kogeb elu jooksul.
Kuidas mina Vipassana tehnikast aru sain?
Nii nagu mina sellest tehnikast aru sain ja enda jaoks lahti mõtestasin, kogeb inimene igal ajahetkel midagi ning reageerib kogetule. Me ei pane seda tegelikult isegi tähele, kuid me ei reageeri vaid emotsionaalsel tasandil, vaid reaktsioonid toimuvad ka meie füüsilises kehas. Keha talletab kõik kogetu alateadvusesse üheskoos mälestusega toimunud olukorrast.
Seega, kui sa koged, kuidas keegi sind imetleb ja kiidab, tekib positiivne reaktsioon ning see omakorda suurendab ihalust hea tunde järele. Sama muster kordub kõikide negatiivsete olukordade puhul. Sellest tekivad meie käitumise mustrid, sest me reageerime nii nagu me oleme harjunud. Kui iseenda käitumisele mõelda, siis sarnastes olukordades me kipume samasuguselt reageerima ja tegelikult teeme enda elu sellega raskeks. Isegi kui reaktsioon on positiivne, sest see tekitab soovi kogeda pidevalt seda head tunnet ning kui seda parajasti meie elus ei ole, tekib rahulolematus selle osas, mis meil parajasti on.
Kuidas reageerivad erinevad inimesed?
Kui puutume kokku näiteks ebameeldiva klienditeenindajaga, kes nähvab meile või on ebaviisakas, siis on inimeste reaktsioonid erinevad - mõni tunneb häbi ja ei ütle midagi, mõni käratab või nähvab vastu, aga me kõik reageerime mingil moel.
Aastaid tagasi vastasin sellises olukorras alati teravalt ja küsisin küll viisakalt, aga nõudlikult, miks minuga nõnda käituti. Seejärel läksin poest välja ja elasin seda situatsiooni vähemalt tund aega üle, sest ma lasin võõra inimese sõnadel ennast häirida. Need käisid minu ja minu ego pihta ning tegelikult tekitasin sellega endale halva tuju. Mina pole ju süüdi kui keegi on minu vastu ebaviisakas, aga ometigi võtsin kogu selle minule suunatud jama vastu. Aegajalt teen seda praegugi, vähemalt tegin enne Vipassanat.
Kuidas aitab Vipassana erinevates situatsioonides rahulikuks jääda?
Mõistusega saame ju aru, et peaksime sellest olukorrast üle olema, aga paraku ei ole see alati nii lihtne. Vipassana teooria kohaselt polegi võimalik ilma varasemaid reaktsioone vabastamata, mitte samasuguselt reageerida.
Vipassana tehnika peaks aitama aja jooksul täielikult vabastada kõik vanad mustrid ja see omakorda aitab jääda erinevates olukordades neutraalseks, mitte reageerida negatiivselt ega positiivselt.
See ei tähenda kindlasti, et me peaksime olema emotsioonitud, aga olukorda ei tohi kinni jääda. Mina olen seda varasemalt alati teinud, kedranud oma peas neid mõtteid ja sõnu, mis tegid mulle haiget. Ja kui olukord on positiivne jääd samuti sellest unistama, sest see lõi hea tune ja nii tekib soov head tunnet uuesti kogeda. Nii paraku tekibki täitmatu isu, ükskõik kui suur on näiteks sinu palganumber, tekib ikka unistus suurema numbri järele. Minu jaoks on see igal juhul väga tuttav tunne.
Kellele sobib Vipassana?
Mis minule Vipassana juures veel meeldis oli neutraalsus, seda selles mõttes, et Vipassana ei ole seotud ühegi usundi ega religiooniga ja keskendub sellele, mis on kõikidele käega katsutav ja tuntav - sellele missuguseid reaktsioone tunneme oma kehas. See on ilmselt põhjuseks, mis kursusel käib nii palju inimesi, sealhulgas mehi (minuga koos oli kursusel 70 naist ja 70 meest). Kui sa tunned, et sa oled inimene, kes usub vaid seda mida ta näeb, siis Vipassanaga ei käi kaasas erinevaid vaimseid uskumusi, mis piiraksid selle tehnika praktiseerimist inimesel kes ei tegele vaimsete teemadega.
Samuti soovitan seda laagrit inimestele, kes tahaksid, et neil oleks rohkem tahtejõudu, enesedistsipliini ning püsivust. Mina saan õnneks neid omadusi lugeda oma tugevateks külgedeks, seetõttu oli mul selle suure koormusega pigem lihtne hakkama saada. Aga kahtlemata arendavad need kümme päeva tohutult neidki omadusi ning muutused kanduvad üle ka muudesse elu aspektidesse.
Minu esimene pettumus
Esimesed kolm päeva olid minu jaoks pigem sisseelamiseks. Ma olin igal hetkel meeletult väsinud ja unine ning pidin tohutult pingutama, et suudaksin keskenduda. Üks kursusele mineku põhjuseks oli minu pidevalt töötav mõte. Ma pole osanud seda kuidagi välja lülitada ja lootsin seda meditatsiooni abil saavutada. Esimesel päeval, kui olin hommikul kaks ja pool tundi mediteerinud ning minu mõttetöö oli sama intensiivne nagu alati, tabas mind esimene pettumus. „Mis mõttes, kas nüüd nii hakkabki olema, et ma kümme päeva ketran oma mõtteid ja mingit rahu ei saa?“ Vastus on „jah“. Kogu selle aja jooksul muutub mõttetöö vähem intensiivseks ja mul oli kümne päeva jooksul umbes kolm kuni neli sekundilist hetke, kus saavutasin täiesti mõttevaba seisundi. See tähendab, et unustasin ära, kes ma olen, kus ma olen ja mis ma olen. Kuid selleks, et mõtted enam üldse ei segaks, kulub ilmselt aastaid.
Kui hästi õnnestus mul oma mõtteid vaigistada?
Lisaks avastasin, et kui ma parajasti midagi ei mõtle, siis hakkab minu peas mängima jukebox. Ja lugude valik oli tohutu. Mauritaania hümnist kuni “Tiigrikutsuni” ning sinna vahele jäid laulud 60ndatest kuni tänapäevani, pluss totakad lood, mille oleme Taaviga oma kassidest välja mõelnud.
Ma teadsin juba varem, et mul ketravad erinevad laulud pidevalt peas, aga ma polnud tähele pannud, et see toimub kogu aeg. Näiteks sain ma teada, et ma olen võimeline isegi selleks, et ümisen peas näiteks Queeni “Crazy LittleThing Called Love” ning samal ajal mõtlen omi mõtteid. Vau! Mu peas toimuv tohuvabohu suudab isegi multitaskida.
Õnneks kümne päeva jooksul paranes keskendumisvõime kõvasti, mõttetegevus oli vähem intensiivne. See tähendas, et pigem oli rohkem neid perioode, kus ma ei mõelnud minevikus ja tulevikus toimunud sündmustele ja minu peas mängis tagaplaanil muusika ning lõpuks ei häirinud mind ka enam need köhijad ja nuuskajad. Kuid igal juhul oli hirmutav avastada kui palju ma elan oma mõtetega minevikus või tulevikus, aga mitte käesolevas hetkes.
Mis mind kõige enam üllatas?
Umbes kolmandal päeval vaatasin ma väljas mägesid, mõtlesin oma elu üle järele ning avastasin, et ma suutsin oma elu kõrvalseisjana vaadata ja analüüsida. Probleemid ja otsused, millele ma ei suutnud pikka aega lahendust leida, muutusid ühtäkki selgeks. Ma nägin enda elu nii nagu ma tavaliselt suudan mõne teise inimese elu analüüsida.
See oli äärmiselt huvitav kogemus, ma polnud sellist asja varem tundnud ning see jätkus kogu seal oleku aja. Ilmselt sai määravaks see kui väljas olin ma oma mugavustsoonist. Võõras riigis, täiesti võõrast tehnikat õppimas, võõraste inimeste keskel. See aitas mul arvatavasti astuda sammukese eemale enda tavapärasest olekust.
Kui raske oli mediteerimine füüsisele?
Mulle endalegi üllatuseks ei olnud kogu meditatsiooni kogemus füüsiliselt nii raske nagu ma end ette valmistasin. Ma kartsin, et jalad surevad kohe ära ning ma ei suuda liikumatult istuda. Neljandal päeval algas Adhiṭṭhāna ehk tugeva tahtejõu meditatsioon. Selle vältel ei tohtinud kolm korda päevas tund aega mitte üldse liigutada, paaril korral küll murdusin, aga ülejäänud korrad suutsin olla kenasti liikumatult. Vahepeal oli väga valus, aga elasin selle üle ja lõpuks valu ununes. Seesugust liikumatust praktiseeritakse selleks, et meel saaks olla võimalikult segamatult ning et isegi poosi vahetamine ei tõmbaks keskendumist eemale tehnikast.
Mis oli minu jaoks kõige raskem?
Kõige raskem oli minu jaoks emotsionaalne toimetulek. Kuuendast kaheksanda päevani kerkisid mälusoppidest esile eriti ebameeldivad kujutluspildid ja emotsioonid. Sel ajal hakkasin meeletult ka Taavit ja kodu igatsema ning üldiselt oli endaga raske hakkama saada.
Ühel hetkel hakkasin tundma nagu ma oleksin taas depressioonis. Mõtlesin, et mul oli elus ju kõik päris hästi, et miks ma siia tulin, nüüd olen tagasi oma kõige hullemas mustas augus. Kaheksandal päeval nutsin ja tundsin, et ma ei taha mediteerida, ma ei taha seal enam olla ja tahan ära koju. Nende tunnetega aitas mul toime tulla õpetaja (kelleks naistel oli Indiast pärit Kanchan Leal). Kuna ma sain ise aru, et ma kogen samu emotsioone, mida depressiooni ajal, juhtis ta minu tähelepanu sellele, mida teeb depressioonis inimene - ta tahab kõige eest põgeneda. Tõepoolest, minu kõige raskematel aastatel ma muud ei teinud kui tahtsin kõige eest peitu pugeda ja pugesingi. Umbes pool tundi pärast selle seose loomist lahtus see vana emotsioon ja kõik muremõtted, mis sellega seoses tekkisid. Siis hakkasin ma esimest korda Vipassana mõjudest aru saama.
Mida ma kogesin Vipassana ajal?
Tagantjärele on huvitav mõelda, kuidas me ei pane enamasti tähele, mida tunneb meie keha. Praktika sees olles hakkad sa tunnetama igat tundmust oma kehal, isegi kui sa vaatad vaid ühe sentimeetri suurust osa kehast, võid kogeda mitut erinevat aistingut. Praktika lõpu poole jõudes võib juhtuda, et sa koged, kas keha täielikku lahustumist, st sa ei tunne enam, et sinu keha on olemas või justkui meeldivat elektrivoolu üle terve keha. Mina kogesin viimast paar korda ning see oli nii huvitav, kuidas pealaest jalatallani liikus kogu keha kattev vibratsioon. See oli miski, mida ma pole oma elus varasemalt kogenud.
Kõik emotsioonid, nii positiivsed kui negatiivsed, mis kerkisid minus esile, olid pärit kõige enam nelja aasta tagusest ajast, seega tegelesin ma pigem viimastel aastatel kogunenud prahiga. Mitte teadlikult, vaid tundus, et sügavamate probleemideni ma veel ei jõudnud. Väga palju tuli meelde erinevaid pilte ja mõtted, mida ma ise enam üldse ei mäletanud.
Minu esimene proovikivi pärast kursust
Kursuse lõpus tundsin ma, et never again! Tundus, et see kõik oli üks tohutu katsumus, mida ma ei taha enam läbi elada. Aga nüüd, kaks päeva hiljem on kõik need mälestused juba unustatud ja minu esimene proovikivi seljataga.
Viimaseks ööks valisin omale Madridi hotelli, milles oleks bassein, et saaksin taastuda ja veidi päriselt puhata. Kohale jõudes selgus, et nende bassein on veel kaks nädalat suletud ja broneerides polnud seda infot kusagil. Kui ma varasemalt olin taolises olukorras sisemiselt ärritunud ja kaotasin tasakaalu, siis nüüd jäin ma täiesti rahulikuks. Otsisin kiiresti lähedale teise hotelli, helistasin ja uurisin, kas nende bassein on avatud, tühistasin esimese broneeringu ja sain oma basseini. Kogu teema sai lahendatud ja unustatud 20 minuti jooksul ning ilma endale negatiivsete tunnete tekitamiseta.
Elu on täpselt selline nagu me ta enda jaoks loome. Kui me laseme mõttetutel situatsioonidel segada oma rahu ja tasakaalu, siis pole ilmselt kunagi võimalik päriselt õnnelikuks saada, sest ootamatusi tuleb alati ette. Hetkel tundub, et ma leidsin Vipassana näol selle rahu saavutamiseks ühe niidiotsa, mida ma otsima läksin!
Minu kõige suurem õppetund
Salamisi lootsin ma ikka, et selle kümne päeva jooksul kogen ma midagi imelist ja kes teab, võib-olla tulen tagasi hoopis teistsuguse inimesena. See on küll tõsi, aga mitte nii nagu ma ette kujutasin.
Loodan, et ma sain oma viimase õppetunni selles osas, et kiirteed elus ei eksisteeri ja mistahes eesmärkideni viib suur töö. Ma tean seda juba ammu, aga aeg-ajalt kipun ikka valesid ootusi looma. Huvitav, kuidas igas muus elu aspektis on see iseenesest mõistetav, et enne on vaja teha tööd, aga oma eesmärkide ja enesearengu teemal tahan, et tuleb keegi, kes vibutab võlukepikest, täidab kohe kõik unistused ning oled nagu uus inimene.
Ma tean mitmeid inimesi, kes on alatasa õnnetud, sest töökohad ei püsi ja paistab, et elus läheb kõik halvasti. Aga muutusi oma ellu loodavad nad teiste abil. Käivad mõne selgeltnägija või teadja juures, kes lubab, et elu läheb paremaks aprillis või oktoobris ning kui midagi ei juhtu, kurdavad jätkuvalt oma kurva elu üle aga oma elus midagi ei muuda. Ma olen ise ka seda teinud, seega räägin oma kogemusest.
Kui kiiresti on võimalik näha Vipassana mõjusid?
Vipassana häid mõjusid on võimalik näha kohe, aga edaspidises elus ainult siis, kui sa kursusel päriselt pingutad ja tööd teed. Veel paremad mõjud peaksid tulema siis, kui sa jätkad mediteerimist kodus. Sama järjepidevalt ja sama püsivalt, tehes seda võibolla aastaid ning ühel hetkel avastades, et elu on tõesti imeline, probleemid tunduvad kergesti ületatavad ning elus Ameerika mägesid ei olegi.
See on ikka nõnda, et mida külvad, seda lõikad ning täiesti mõtlematult külvame me kõik aeg-ajalt karuputke ning siis imestame, et miks seal maasikaid ei kasva. Ma usun, et minu tõeline töö enesega alles algab.