SULANDUMINE

Miks tekib suhetes sulandumine?

​

Kui alustasin pereteraapias käimist ja pereteraapia õpinguid, kuulsin esimest korda sulandumisest ja üleseotud suhetest. Ütlen ausalt, et ei saanud üldse aru mida see tähendab. Arvasin, et minust on see kauge kaarega mööda läinud. Oi, oi kuidas ma eksisin! 

​

Mida tähendab sulandumine? Sulandumine on midagi, mis toimub esmalt ema ja beebi vahel, et beebi saaks ellu jääda. Sellega on seotud kehakeemia ja naiste ning ka beebide ürgsed instinktid, mis tekitavad emas vajadust lapse eest hoolitseda. Kuid, ühel hetkel peaks toimuma lapse ja ema eristumine, laps peaks hakkama iseseisvuma, et tal saaks välja areneda minatunnetus ja individuaalne isiksus. 

 

Miks on sulandumine kahjulik

​

Siinkohal takerduvad paljud ja lapsed jäävad oma vanematega üleseotuks. Üleseotud suhetes aga pole ruumi lapse minale, sest sulandunud suhetes puudub empaatia. Pealtnäha võivad lapsed ja vanemad olla lähedased aga, kui hakata lähemalt uurima, on pilt hoopis midagi muud. Seesugune suhe loob tohutult probleeme kogu peresüsteemi jaoks. 

​

Tihti on lapsed emma kumma vanema kohapeal, seega vales rollis. Ning kui suhtes pole empaatiat, pole ka ruumi emotsionaalsele ühendusele, kus laps saaks tunda oma tundeid ja kus tal oleks võimalik isiksusena välja kujuneda. Selle asemel valitseb sulandunud suhetes kohandumine teise tunnete järgi, püüd aimata teise vajadusi ning see loob äärmiselt äreva keskkonna, sest sa ei saa olla sina ise. 

​

Sulandund suhetes tundub, et mina tean, mida sina vajad. Tunded muutuvad ohtlikuks ning õpid end teiste järgi kohandama. Välditakse konflikte, aga konflikt on normaalne suhete osa. Lapsed, kes on olnud vanemaga üleseotud suhtes, lihtsalt ei oska konfliktidega toime tulla, kuna pole näinud nende lahendamist. Selle asemel on nad näinud, et oluline on heakskiidu pälvimine, pehmendamine, teiste tunnetega tegelemine, et tunda end olulisena. 

​

Kus lõpped sina ja kus lõppen mina?

​

Sulandunud suhetes ei ole piire sinu ja minu vahel, tekib tunne, et teine peabki olema selline nagu mina tahan. Tal ei tohi olla oma mõtteid ega tundeid. Tekib üks suur ego mass, kus ei arvestata teise inimesega, ei nähta päriselt teist isiksust ja nii kasvavad lastest täiskasvanud, kellel pole õrna aimugi, mida nad vajavad ja kes nad üldse on. 

​

Miks jätkub sama muster paarisuhtes?

​

Vanematega sulandunud suhetes olnud lapsed, on õppinud oma vanemate soove aimama ja valivad alateadlikult partneriks inimesed, kes on tulnud samasuguse mustriga perekonnast. Nii jätkub ka paarisuhtes tunnete alla surumine ja ärevusega toime tulekuks, mida tunnete eiramine põhjustab, kasutatakse väga erinevaid viise, olgu selleks tööle keskendumine, armukesed, alkohol, erinevad sõltuvused jne.

 

Allasurutud tunded

⁠
Minu toimetulekumehhanismiks oli näiteks kohandumine, ületöötamine,  meeleheitlik heakskiidu otsimine, täielik keskendumine väljapoole jne. Kui hakkasin aru saama, kuidas üleseotus mind mõjutanud on, olid ülesse kerkinud tunded õõvastavad. Ma ei kujutanud isegi ette, et olen enda alateadvusesse midagi niimoodi ära pakkinud. ⁠

Kuid sellele otsa vaatamine tõi tohutu kergenduse! Ja ka viha oma vanemate vastu, mis muideks on igati loomulik ja normaalne tunne. Oma vanemate peale võib vihane olla, isegi kui sa mõistad, et nad andsid seda, mida nad ise olid saanud ja nad ei osanud anda rohkem, on viha lubatud. Armastus vanemate vastu ei kao sellest kuhugi. Laps ei pea tegelema oma vanemate kaitsmisega, vanem saab oma tunnetega suurepäraselt ise hakkama. ⁠

Imeline kergendus⁠

Minu vihale järgnes vabanemine, mida on võimatu sõnadesse panna. Tunne, et lõpuks ometi on mul hääl, lõpuks ometi olen ma eraldiseisev isiksus oma maailma ja oma vajadustega ja see kõik on mulle lubatud! Mina olen oluline, minu vajadused on olulised, ma võin öelda ei, ma võin öelda välja mida ma tunnen ja ma võin olla päriselt täpselt selline nagu ma olen!⁠
⁠
See, milles oleme ülesse kasvanud, on meie normaalsus. Seetõttu on keeruline ära tunda, et midagi võiks või peaks olema teisiti. Kuid sellest, et midagi on valesti, annab meile märku sisemine rahulolematus. Tunne, et sul võib olla justkui kõik olemas aga midagi on puudu. Midagi, mida sa ei oska sõnadesse panna ega teadliku meelega selgitada. See ongi märk, et su hing ihkab muutust ja vajab, et sa paneksid esikohale ennast, teeksid ennast nähtavaks. Mitte keegi teine ei tee seda meie eest!