WOWYAGER
MIKS MUUTUSED NII RASKED ON!
20. MÄRTS 2018
MIDA MA PÄRISELT TEHA TAHAN?
Minu viimased üheksa kuud on mööduud suurte muutuste tuules. Kui ma vaatan tagasi 2017 aasta märtsikuu Helenile ja tema tegemistele, siis ausalt öeldes pole tolleaegsest minust enam palju järel.
Ma lõpetasin oma tosin aastat kestnud palgatöö ning juba see üksinda muutis minu maailma tohtutult. Esimest korda elus sain ma hakata tegelema ainult sellega mis mulle päriselt ka meeldib. Ärge arvake, et selleni liikumine kerge on olnud, sest ega ma praegugi päris kindel ei ole, kas ma tean täpselt mis see on mis mulle meeldib. Ma olen liigagi palju heietanud, nutnud ja mõelnud mida oma eluga peale hakata ja mõtlen ka täna. Aga selle vahega, et tänaseks on praktiliselt kadunud minu peast hirm ja kahtlust, et kas ma ikka saan hakkama.
Ma tean, et ma saan!
KUIDAS MA KAOTASIN SIHI?
Need vahepealsed muutused on olnud üllatavalt rasked, sest istusin väga kaua oma mugavustsoonis, turvalises ruumis kus ma ei olnud õnnelik aga mul oli kindlus.
Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et kuidas nii juhtus, et ma ühel hetkel arvasin, et tegelen sellega mis mulle meeldib ja alles tagantjärele olen aru saanud, et olin sellest väga kaugel. Tegin tööd mis oli okei, aga ma ei ärganud igal hommikul tundega, et issand kui tore ma saan tööle minna! Ootasin pidevalt, et elu annaks mulle kandikul arusaamise, et mis on minu elu eesmärk. Sisimas ma teasin, et see kus ma olin, ei saa olla see, see ei saanud olla minu elu. Mõtlesin kogu aeg, et milles ma kõige parem olen? Kes ma tegelikult peaksin olema ja tahaksin olla?
Ühel hetkel olin kindel, et laulja. See on muidugi ka praegu üks oluline osa minu elust, aga kindlasti mitte minu ainus tee.
MIS SAAB MINUST PAARI KUU PÄRAST?
Vaatasin ja kadestasin inimesi kes rääkisid kuidas nad tegelevad oma hobiga, mis kasvas nende tööks ja naudivad iga päeva. Ausõna ma ei saanud sellest kunagi päriselt aru, see tundus midagi mis juhtub vaid vähestega ja pigem ei uskunud ma seda üldse. Alles nüüd olen hakanud hoomama mida see tegelikult tähendab ja, et selline elu on võimalik. Alles nüüd, kui olen oma elust välja praakinud praktiliselt kõik, mis mind põlema ei sütita. Paari aasta tagune mina vaataks tänast Helenit hirmuga ja mõtleks, et ma olen arust ära. Kuidas saab elada nii ebastabiilset elu, et ei ole õrna aimugi mis paari kuu pärast saab ja mille eest ma siis üüri maksan? Aga ometigi on minu süda rahul ja ma ei muretse üldse. Kuigi põhjust nagu oleks.
Toksiin vallutab üsna kiiresti meie immuunsüsteemi ja ründab meie suuremaid organeid, põhjustadeski toksilise šoki. See võib põhjustada neerude üles ütlemist, kopsude kokkuvarisemist ja väga rasketel juhtudel südame seiskumist. Kuigi toksilist šokki ei põhjusta ainult tampoonid, siis ca 50% teadaolevatest juhtumitest on esinenud tampoone kasutavatel naistel.
Mind on alati seostatud erinevate stereotüüpidega: ilus tüdruk - kindlasti rumal ja pinnapealne; koos vanema mehega - kindlasti ülalpeetav; edukas - kindlasti rikkad vanemad. Olgem ausad, ma olen pärit väiksest kohast, Sõmerpalust, ja tean vist ainult ühte perekonda, kus laste vanemad olid nii jõukad, et said oma võsukesi korterite ja autodega toetada. Ja see ei olnud minu pere...
Seda kirjutades lähevad mul silmad märjaks, sest on raske sõnadesse panna, kui valus on mul loengutel näha tüdrukuid, kes loengu ajal nutama puhkevad. Enamasti toovad meie oma kogemused, või laulud mida me esitame, mõnele õpilasele meelde tema valusaid kogemusi. Või kogevad nad siiani vägivalda igapäevaselt...
Minu lapsepõlv möödus selles valguses, et ma ei ole kindel, kui paljusid peresid ma üldse mäletan ja tean, kus pereisal ei oleks olnud alkoholiprobleemi. Alustades paraku minu enda omast. Kuna ma olen pärit nö depressiivsest Eesti väikekülast, siis kahjuks oli alkoholism täiesti tavaline nähtus.
Ma tahaksin veidi jagada oma lugu ja oma otsinguid sellest, missugune on olnud minu kogemus, kui ma olen püüdnud mõista mida ma teha tahaksin. Vahepeal on need otsingud olnud väljakannatamatult rasked, mina oma obsessiivse ja süstemaatilisust armastava olemusega olin kohati lausa agoonias selle sihitu elamise tõttu...
LAPSEPÕLVEST TUTTAV ELEVUS ON TAGASI
Ma ei ole veel seal kus ma teaksin täpselt mis minu suund on aga ma tean, et ma olen sinna jõudmas. Tean, et on võimalik tõusta iga päev elevuses ning minna magama oodates uut päeva, et pühendada iga vaba hetk sellele mis silmad särama lööb! Töö mis tegelikult polegi töö vaid kirg ja elu mis on läbinisti üks suur seiklus.
Nagu lapsepõlves unustan ma end tegevustesse. Kirjutan blogi, töötlen pilte, loen erinevate riikide kohta või filmin looduses ning ajataju kaob. Ühel hetkel vaatan kella ja 3h on möödunud ilma, et ma seda märkaksin. Ja kujutage ette, ma polnud seda kogenud enam aastaid!
Ma ei saa üle ega ümbert mõttest, et kuidas nägemus ja usk sellisesse ellu üldse ära kaduda sai? Mäletame me ometigi ju kõik lapsepõlvest aega kui tundsime end täiesti vabana ning paistis, et maailm on täis kõike mis meid kutsub ja kõnetab. Ja tegelesime vaid sellega mis meile meeldis!
ENERGIATASEME SUURENEMINE
Mäletan kuidas mul oli raske lapsepõlves uinuda, sest jõuluvana oli toonud mulle raseda barbie, millest ma olin unistanud mitu kuud ning minu uneaeg piiras mu mänguaega. Ma lausa lendasin hommikul voodist üles, et uuesti sellega mängida või panin äratuskella, et teleka taga multifilmide maailma kaduda. Mina! Panin nädalavahetusel äratuskella! Mina, kes ma vahepeal muud ei tahtnudki kui ainult magada. 9h oli minu absoluutselt minimaalne unevajadus. Ma magasin tihti 12h ja välja end ikka ei puhanud. Lapsepõlves olin ometigi hommikuinimene ja varajane ärkaja.
Viimasel ajal on minu rütm hakanud muutuma. Minus on ärganud midagi tuttavat ja sealjuures olen ma hakanud ärkama koos päikesega. Minu energiatase on üle aastate selline nagu ma mäletan lapsepõlvest, kui ma olin koguaeg tahtmist täis. Iga päev mõtlesin välja uusi mänge ja paigal püsimine ei olnud võimalik, sest nii palju oli teha, uued fantaasiad aina ootasid teoks tegemist.
MIS SUNDIS MIND OMA ELU MUUTMA?
Kuidas on võimalik, et ma kogu selle entusiasmi suutsin ära unustada ja mõelda, et see oligi nii vaid lapsepõlves, et täiskasvanute maailm ei ole selline?
Kas tõesti mõjub praegune koolisüsteem nõnda, et meid topitakse liialt palju normidesse kuhu me peame mahtuma ja unustame ära kes me tegelikult oleme? Ma ei ole täna sellele küsimusele vastust leidnud. Ma tean ainult, et viimasel aastal toimunud tohutult ebamugavad muutused, on sundinud mind oma elu muutma. Rõhk sõnal SUNDINUD!
MA EI TEA MIDA MA TEHA TAHAN
Kõlab tõelise klišeena aga nii oli ka minul, et kui ise ei saa aru mida oma elus muutma peaksid, siis lükatakse sind pea ees külma vette ja parim variant on välja ujuda. Tagantjärele saan targutada, et kõik see mis mind end haletsema pani ja tundma, et miks minul on nii raske, lükkas mind välja oravarattast kuhu ma totaalselt kinni olin jäänud. See välja ujumine on olnud vaevarikas, sest minu varasem turvaline elu kadus. Ja kui uus pole veel päris paigas ja vana ka enam pole, võib päris hirmus olla.
Teadmine, et tööle ma enam minna ei taha aga sealjuures ei tea mida ma täpselt tahan...
MINU ESIMENE LOOTUSKIIR
Ma vaatan praegu oma kalendrit ja ootan päevi mil mul muid asjatoimetusi pole ning ma saan lihtsalt oma blogiga tegelda. Uskumatu, et just blogi osutus selleks esimeseks lootuskiireks mis tõi mulle meelde lapsepõlves kaotatud entusiasmi. Ometigi on põhjus nii lihtne ja ilmselge, ma kirjutan blogis ainult sellest mis mulle päriselt meeldib ja mis mulle oluline on. Mulle ei tule isegi mõttesse vorpida midagi valmis seepärast, et koguda populaarsust.
Ma usun taas, et igal inimesel on võimalik leida oma tõeline kirg, mis iganes see olgu. Ja kui midagi tuleb südamest ja hingest hakkavad asjad justkui iseenesest voolama ning viivad sind õigele rajale. Siis tundub tagasi vaadates uskumatu, et sa seda varem ei näinud. Lucid obvious! Tihti kasvab sinu kirg lõpuks nii suureks, et aitab ja puutudab ka teisi.