WOWYAGER
MINU OTSINGUD
31. MÄRTS 2018
MINU TEE ISEENDA OTSIMISENI
Ma olen mitmetes varasemates postitustes maininud, et olen viimastel aastatel endaga väga palju tegelenud, selleks, et tulla depressioonist välja, leida iseend ja oma identiteeti.
Ma tunnen, et minu pilt minu maailmast hakkab vaikselt paika loksuma. Kuigi ma pole veel seal, kus ma end päriselt ette kujutan, teen oma soovide nimel tööd ja vähemalt saan juba aru kus ma olla tahaksin! Aastaid olin nagu peata kana, sest mul lihtsalt puudus arusaam sellest, kus ja mida ma teha tahan.
Hetkel veel ma oma plaanidest pikemalt ei pajata. Ma ausõna ei ole niisama salalik, kuna ma päris täpselt ei tea kuidas kõik välja kujunemas on, lasen kõigel veidi settida. Kui õige aeg on käes, kirjutan kindlasti sellest mis ees ootab.
Kuid ma tahaksin veidi jagada oma lugu ja oma otsinguid sellest, missugune on olnud minu kogemus, kui ma olen püüdnud mõista mida ma teha tahaksin. Vahepeal on need otsingud olnud väljakannatamatult rasked, mina oma obsessiivse ja süstemaatilisust armastava olemusega olin kohati lausa agoonias selle sihitu elamise tõttu.
KAS KÄITUMISMUSTREID ON VÕIMALIK MUUTA?
Ma olen kogu elu olnud otsija, naudin avastamist, uusi kogemusi ja ühel hetkel hakkasin tegelema just iseenda avastamisega. Miski minus tundis, et teatud käitumismustrid on muudetavad kui ma neid mõistan.
Näiteks ei osanud ma mitte midagi teha üksinda ja see häiris mind. Tahtsin olla samuti see inimene, kes läheb üksinda kinno ja naudib aega iseendaga. Aga minul oli nõnda, et kui ma mõtlesin, et lähen jalutama ja püüdsin aega looduses veeta, vaatasin umbes iga 2 minuti tagant kella, sest ma ei osanud kuidagi üksi olla. Läksin mereäärde jalutama ja mõtlesin, et huvitav kaua ma juba jalutanud olen, tundus nagu terve igaviku aga kella järgi, alles 10 minutit. Pidin end sundima pikemaks jalutuskäiguks.
MILLEST SAI ALGUSE OSKAMATUS ÜKSI OLLA
Kuigi mul on õde, kasvasin meie suure vanusevahe tõttu enamuse ajast üksinda. Kogu lapsepõlve tundsin pidevalt üksindust ning sellest sain aru tänu teraapiale. Muidugi ma teadsin juba enne teraapiat, et minu oskamatus üksi olla on kuidagimoodi lapsepõlvega seotud, kuid teraapia aitas minna tagasi täpselt nende tunnete ja emotsioonideni, mida ma lapsena kogesin. Kui meenustasin 5-6 aastast ennast üksinda mängimas ja tunnet, et mind ei ole kellelegi vaja, aitas nende tunnete mõistmine ja analüüsimine lapsepõlves tekkinud hirmu üksiolemise ees vabastada.
Ma sain aru, et kõik millega ma endas rahul ei ole, ei pea olema jääv. Seda, et inimesed ei muutu, mina enam ei usu. Need kes tahavad, muutuvad ja väga palju.
Nüüd on hetki kui me läheme Taaviga koos jalutama ja ma mõtlen, et tahaks praegu üksi kõndida ja mõtteid mõlgutada. Sorry, Taavi. Mitte, et ma ei naudiks oma elukaaslase seltskonda, vaid ma lihtsalt vajan aega omaette olemiseks. Mõned aastad tagasi ei oleks ma sellist olukorda osanud ettegi kujuda.
Alates ajast, mil ma olin 18, olen praktiliselt kogu aeg olnud püsisuhtes. Mul on alati olnud keegi, kellele mõelda ja kellega oma aega ja elu jagada ning isegi kui olen palunud paari päeva järele mõtlemiseks või omaette olemiseks, ei ole varasemalt minu soove austatud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi soovisin kahte päeva üksinda olemiseks ning...
Toksiin vallutab üsna kiiresti meie immuunsüsteemi ja ründab meie suuremaid organeid, põhjustadeski toksilise šoki. See võib põhjustada neerude üles ütlemist, kopsude kokkuvarisemist ja väga rasketel juhtudel südame seiskumist. Kuigi toksilist šokki ei põhjusta ainult tampoonid, siis ca 50% teadaolevatest juhtumitest on esinenud tampoone kasutavatel naistel.
Mind on alati seostatud erinevate stereotüüpidega: ilus tüdruk - kindlasti rumal ja pinnapealne; koos vanema mehega - kindlasti ülalpeetav; edukas - kindlasti rikkad vanemad. Olgem ausad, ma olen pärit väiksest kohast, Sõmerpalust, ja tean vist ainult ühte perekonda, kus laste vanemad olid nii jõukad, et said oma võsukesi korterite ja autodega toetada. Ja see ei olnud minu pere...
Seda kirjutades lähevad mul silmad märjaks, sest on raske sõnadesse panna, kui valus on mul loengutel näha tüdrukuid, kes loengu ajal nutama puhkevad. Enamasti toovad meie oma kogemused, või laulud mida me esitame, mõnele õpilasele meelde tema valusaid kogemusi. Või kogevad nad siiani vägivalda igapäevaselt...
Minu lapsepõlv möödus selles valguses, et ma ei ole kindel, kui paljusid peresid ma üldse mäletan ja tean, kus pereisal ei oleks olnud alkoholiprobleemi. Alustades paraku minu enda omast. Kuna ma olen pärit nö depressiivsest Eesti väikekülast, siis kahjuks oli alkoholism täiesti tavaline nähtus.
KUHU MA OLEN INVESTEERINUD KÕIGE ENAM?
Kõige enam raha olen ma ilmselt investeerinud enda arenguse. Isegi kui mul on parajasti likviidsuskriis, ei ole mul kunagi kahju investeerida sinna milles ma näen tuleviku perspektiivi või usun, et see võib mind aidada. Nii uudishimust kui soovist kasvada ja end mõista olen katsetanud paljusid erinevaid teraapiaid ja vaimseid praktikaid.
Haaran tihti kinni uuest ja põnevast millest kuulen ja mis mind mingil moel kõnetab. Kuid, üks suurim viga mida mina olen liiga palju teinud, on olnud ootuse loomine. See muidugi kehtib ka elus üldiselt.
OOTUSTE LOOMINE TEKITAB PETTUMUSI
Minnes midagi uut katsetama olen kuulanud näiteks teiste kogemusi, kuidas nad said floatingu kambris üleva kogemuse, hõljusid oma keha kohal või suutsid end nii välja lülitada, et ühtegi mõtet peas. ei olnud Ja nii olengi ma oodanud, et kui ka mina sinna lähen, siis see kogemus saab olema kuidagi elumuutev või eriline. Ma ei vaja oma keha kohal hõljumist aga miski minus loodab, et ma väljun uue inimesena. Aga seal floatingu kambris istusin ma 45 minutit ja ei suutnud vist isegi 10 sekundit ilma mõtteid mõlgutamata olla. Viga ei olnud loomulikult kambris, vaid minus ja minu oskamatuses end välja lülitada.
Mul võttis liiga kaua, et mõista, et kõik muutused, ka need mis meie sees pidevalt toimuvad, võtavad aega, et neid märgata või tunnetada. Isegi kui inimene ei usu ega mõista mida vabastav hingamine või super hingamine talle just täna ja nüüd andis, usun ma, et iga asi meie elus on millekski hea. Isegi kui sa mõistad, et vaimsed praktikad ei sobi sulle ning otsustad raha edaspidi hoopis krüptovaluutasse investeerida. Ühel hetkel võivad need pisikesed otsused osutuda elumuutvaks aga tulemused ei paista üleöö.
MIKS MA OLEN HAKANUD VAREM ÄRKAMA?
Mäletan kuidas käisin 10 aastat tagasi ühe korra spordiklubis joogas. Ma ei saanud aru mida seal tehti ja üleüldse oli kogu õhkkond minu jaoks ebameeldiv. Umbes 8 aastat hiljem rääkisin ma endiselt, et mulle jooga ei sobi, kuna ma korra seda katsetasin ja mulle ei meeldinud. Iga asja jaoks kipub elus ka õige aeg olema. Nüüd kui olin valmis minema sellesse praktikasse sügavuti ning soovisin mõista mida jooga päriselt endast ette kujutab, sest tegemist ei ole pelgalt trenniga, leidsin enda jaoks midagi mis rahustab ja tasakaalustab mind enam kui miski muu.
Mina vana unekott, ärkan praegu iga päev tunni varem, et ma jõuaksin joogat teha. Varasemalt ei ole ma olnud valmis oma uneaega mitte millegi nimel ohverdama. Seda tunnet, mis mind valdab pärast jooga praktiseerimist, on keeruline kirjeldada, kuid ühe sõnaga kirjeldaksin seda kui rahu. Tunnen justkui oleks kogu stress minu õlgadelt tõstetud ning ma näen maailma palju helgemates värvides, kõik tundub selgem ja argimured ei paista enam muredena. Kuna inimene kasvab läbi elu, siis mõne aasta pärast ei pruugi jooga enam olla see mida mina vajan, kuid hetkel lubab see olla mul rahulik ka hetkedel, mis veel paar aastat tagasi mind täiesti rivist välja lõid.
Kui mõni koostöö mida ma ootasin või millest sõltus minu sissetulek, läheb vett vedama, siis nüüd kehitan ma lihtsalt õlgu, teen oma järeldused ja ei ela oma kaotusi enam raskelt läbi. Suudan üldiselt vaadata elule helgema pilguga ja see on tohutult värskendav! Veel aasta tagasi lõi iga tagasilöök minu eneseusu kõikuma.
PIDEVAST MURETSEMISEST VABANEMINE
Seetõttu tunnen, et kõik millesse me investeerime energiat, olgu see endasse või oma ideedesse, tuleb meile ühel või teisel moel positiivselt tagasi. Isegi kui mõni asi võib tol hetkel tunduda tarbetu, aitab iga uus kogemus meid viia edasi suunda kuhu me jõuda tahame.
Me ei pruugi ka ise mõista kus see on, aga kui on järjepidevust, näeme ühel hetkel ka tulemusi.
Kui palju on mul olnud elus hetki, kus ma tunnen, et ma lihtsalt enam ei jõua. Tänu iseendaga tegelemisele, seesuguseid momente praktiliselt enam ei eksisteeri, sest ma olen kasvanud nii palju, et argimured viivad mind aina vähem endast välja. Kui keegi oleks mulle 5 aastat tagasi öelnud, et mina ei muretse, kui mul puudub rahaline stabiilsus, ma ei oleks seda uskunud. Aga nüüd, ma lihtsalt tean, et ma sammun õiget rada ning lahendused on olemas!