WOWYAGER
MIS JUHTUS EELMISEL AASTAL
4. JAANUAR 2018
AEG JÄRELE MÕTLEMISEKS
Ma ei saaks öelda, et ma 2017 aasta alguses või keskel oleksin eriliselt rahul olnud käimasoleva aastaga. Aasta lõpus ei olnud ma eriti õnnelik ka selle üle, et ma praktiliselt 2/3 detsembrikuust haige olin. Eriti irooniline on see arvesse võttes minu eelmist postitust, kus ma rääkisin oma heast tervisest. See on ka põhjuseks miks ma peaaegu kuu aega midagi postitanud ei ole.
Ma olin tõesti nii haige, et veetsin peaaegu kolm nädalat pikali, see oli päris pikk aeg järele mõtlemiseks. Kuigi ma ahastasin korduvalt, et milleks see nüüd vajalik on, sain oma haigestumise põhjusest aru detsembrikuu viimastel päevadel.
Site Title
MINU SUURIM UNISTUS
Mul on üks unistus mida ma olen tõesti pool oma elust soovinud, aga ei ole osanud kuidagi enese jaoks formuleerida. Ma teadsin mida ma soovin aga pole suutnud aru saada, kuidas see teoks teha. Eriti eelmisel aastal oli minus tohutult rahutust oma tuleviku ja iseenda leidmise pärast. Tundsin, et ma justkui liigun, aga kohale ei jõua. See tekitas minus pidevalt sisemisi pingeid, sest minu sihid näisid kättesaamatud ja ausalt öeldes arusaamatud. Ma olin õnnetu, kuna ma polnud rahul sellega, et ma ei teadnud kuhu ma liigun. Ma ei osanud end ka rohkem aidata, kui ma seda juba tegin.
Möödunud aastasse mahtus palju ebakindlusi, kahtlusi, kõhklusi ja hirme, millest paljud õnneks enam 2018 aastasse kaasa ei tulnud, sest murdsin lahti mitmeid vanu käitumismustreid. Kuid minevikule otsa vaatamine ei olnud lihtne.
Minu lapsepõlv möödus selles valguses, et ma ei ole kindel, kui paljusid peresid ma üldse mäletan ja tean, kus pereisal ei oleks olnud alkoholiprobleemi. Alustades paraku minu enda omast. Kuna ma olen pärit nö depressiivsest Eesti väikekülast, siis kahjuks oli alkoholism täiesti tavaline nähtus.
Ma tahaksin veidi jagada oma lugu ja oma otsinguid sellest, missugune on olnud minu kogemus, kui ma olen püüdnud mõista mida ma teha tahaksin. Vahepeal on need otsingud olnud väljakannatamatult rasked, mina oma obsessiivse ja süstemaatilisust armastava olemusega olin kohati lausa agoonias selle sihitu elamise tõttu...
Paari aasta tagune mina vaataks tänast Helenit õudusega ja mõtleks, et ma olen arust ära. Kuidas saab elada nii ebastabiilset elu, et ei ole õrna aimugi mis paari kuu pärast saab ja mille eest ma siis üüri maksan?
Vastutus ja koormus oli suur ning singli andsin ma välja juba haiglas olles, sest haigestusin kolmandat korda meningiiti. Kuigi ma sain aru, et ma olin endale liiga teinud, ei saanud ma aru, et peaksin kartma läbipõlemist.
Minu elus on olnud aeg mil ma kandsin ühte musta pulloveri 2 aastat järjest. Ma ausalt ei liialda. Mu sõbrad viskavad ikka veel selle üle nalja. Sel ajal olin ma inimene kes sõitis luksusautoga ning investeeris kogu oma raha autosse. Olin siis just välja astunud suhtest ning töötasin nina verel, et see auto endale osta.
TAGASI TERAAPIASSE
Olen varasematel aastatel käinud üsna palju teraapias, kuid depressioon mis mind sügisel tabas, viis mind sinna uuesti, ikka, et end paremini analüüsida. Tundus, et olin juba ammu suutnud paljud jamda nõnda läbi hekseldada, et need enam minuga kaasas ei käinud. Kuid ikka juhtus midagi sellist, et vanad hirmud kerkisid mingil eriti peidetud kujul pinnale. Ja püüa siis aru saada milles tegelikult asi on. Seekord harutasin ma endas ühed suurimad sasipuntrad lahti.
Võib öelda, et kui varem olid mul olemas mõned puzzle tükid, siis nüüd sain kätte kogu komplekti. Panin selle kokku, ning minu ees laotus lahti terviklik pilt ja see oli tõeliselt vabastav! Näiteks olin ma alati arvanud, et ma kardan kaotada lähedasid, aga tegelikult kartsin ma jääda üksi. Ilma teatud kannatusteta ei oleks seda arengut ja vabanemist toimunud.
Tagantjärele olen selle kogemuse eest tänulik aga teekond sinnani oli piisavalt raske, et tunda pidevalt kui palju lihtsam oleks käega lüüa.
MILLEST ALGAB KÕIK?
Kasvasin eelmise aasta vältel inimesena tohutult, tagasi vaadates on lausa hämmastava, kui palju minu maailmapilt muutus. Sisemiste raskuste kõrvale mahtus palju ilu, armastust, hoolimist, rahu ja turvatunnet. Tegin läbi suure isikliku arengu ja samal kursil plaanin jätkata ka käesoleval aastal.
Kui võtta vastutus iseenda eest ning mitte oodata muutusi teistelt ja väljaspoolt, võtab elu kiiremini õige kursi.
Mulle on ka väga meeldinud mõte, et kui vaid Taavi üllataks mind rohkem või teeks ühte või teist asja teisiti, siis küll ma oleksin ikka õnnelikum. Tegelikkuses vastutan ainult mina enda õnne eest ja eelmisel aastal tegelesin väga palju justnimelt selle arusaama kinnistamisega, et kõik algab minust. Isegi kui mulle tõsimeeli tundub vastupidi, siis ma lihtsalt pean välja mõtlema mis mind tegelikult segab.
KUIDAS MA LEIDSIN OMA TULEVIKU SUUNA
Üks kõige olulisem eelmisel aastal toimunud muutus minu jaoks oli oma suuna leidmine, üllatuslikult just aasta viimastel päevadel. Kogu aasta pingutasin, et jõuda oma südamesoovi täitumiseni ja sain lõpuks ometi aru kuidas oma suur unistus ellu viia!
See kinnitas mulle kui oluline on töö iseenda nimel, iseenda mõistmiseks. Võiks ju mõelda, et kui me kedagi hästi mõistame, siis just iseend. Paraku tihti me lihtsalt ei pääse iseenda tõelistele vajadustele ligi. Samas teebki see elu elamisväärseks, nõnda oleme pidevas arengus ja muutumises. Peab jätkuma vaid palju kannatlikkust ja leppimist, sest need kõige olulisemad muutused leivad meie elus aset siis, kui aeg on õige, mitte siis, kui me ise seda tahame.
Minul on tulnud tõesti palju ette seda, et ma soovin tohutult midagi oma ellu aga seda ei tule ega tule. Aastaid mõtlesin ma, et tahaksin olla täiskohaga laulja, et minu hobist võiks saada päriselt minu töö. Läks aega kaheksa aastat, et selleni jõuda. Põhjus oli muidugi ka ilmselge - et oleks ruumi uuele peab eest kaduma vana. Minu jaoks lõppes eelmisel suvel üle 12 aasta kestnud palgatöö etapp elus. Ma olin aastaid valmistanud end hääleseades ette, ning tagantjärele näen, et õige aeg jõudiski kätte siis kui ma sellest mõttest juba loobunud olin, aga sealjuures olin nüüd vokaalselt, lavaliselt ja isiksusena valmis. Kõlab tõelise klišeena aga lasin oma soovist lahti ja see läks täide, ja nii mul on veebruaris 3 esinemiste vaba päeva, jaanuaris peale tänase, vaid 2.
MINU UNISTUSED OOTAVAD TÄITMIST
Kuid tõesti, kõige olulisem on minu jaoks taas leitud siht! Tänu Taavi toetusele ja õigele ajastusele formuleerusid minu soovid.
Minu suurimaks eesmärgiks on nüüd oma unistuse nimel töötamine ning kui mitte varem, siis järgmise aasta alguses saan ma ka teiega jagada kuhu ma sellega jõudnud olen. Kuna olen endiselt veidi ebausklik jätan detailid esialgu enda teada.
Soovin südamest teile imelist uut aastat, oskust õppida, minna kaasa elu vooluga, soovi avastada ja pürgida tõelise sisemise rahu poole!