MIS ON
MANIFESTEERIMINE?

"Mingi voodoo"​

Olen viimasel ajal leidnud end aina enam mõtlemast, et manifesteerimisest on saanud justkui moesõna. Miski, millest räägitakse palju, kuid, kui palju tegelikult mõistetakse, mida manifesteerimine tähendab?

​

Manifesteerimine pole reaalsustaju kaotanud vaimsete inimeste käega katsutamatu teema või "mingi voodoo". Olen nõus, et ühiskonnas on see saanud varjundi, mis jätab manifesteerimisest mulje, nagu sellega tegeleksid inimesed, kel reaalsusega kontakt kõige parem pole.

​

Seetõttu tundsin, et tahan kirja panna oma mõtted ja kogemused, läbi ratsionaalse pilgu, sest manifesteerimine on miski, mida teeme igapäevaselt. Lihtsalt see, kuidas sellest igapäeva kontekstis mõtleme, on erinev. Manifesteerimisele ehk faktile, miks on mõtetel jõud, leiab väga ratsionaalseid selgitusi ka kvantfüüsikast. Mina olengi endale manifesteerimise just läbi selle tasandi paremini lahti mõtestanud.

​

Jäätis​

​

Olen kuulnud valearusaamu, kus inimesed võtavad seisukoha, et manifesteerimine tähendab, et pead soovima miljon eurot, head meest või töökohta, istud kodus ning asjad juhtuvad. Enamasti see siiski nõnda pole. Manifesteerimine ei tähenda, et soovid midagi ja saad selle sõrmenipsust, midagi tegemata. Kui soovime külmikust jäätist, peame selleks püsti tõusma, külmiku ukse avama ning jäätise võtma. See on igapäevane manifestatsioon, mida me nõnda ei  sõnasta aga mõte jääb samaks. Sa soovid midagi ning leiad lahenduse, kuidas soovitu saada.

​

Enesekindlus vs ebakindlus

 

Kui aga soovid midagi, mis käega katsutav ei tundu, nimetatakse seda manifesteerimiseks, sest tuleb uskuda midagi, mis pole veel realiseerunud. Ning teinekord ei tundu soovitu isegi realistlik. Selleks, et aju üldse usuks võimalusi, mis pole hetke reaalsus, on oluline, et inimene, kes soovib oma ellu muutust, tõesti usuks selle võimalikkusesse.

 

Kui tahad jäätist aga ei usu, et külmikus jäätist on, võib juhtuda, et jätad külmiku juurde minemata ja ukse avamata, hoolimata sellest, et jäätis on külmikus olemas. See, mida endale sisendame muudab palju. Kui usume midagi, mis pole veel reaalsuseks saanud, tootab keha juba õnnehormoone, mis aitavad hoida keha tervemana, sisendada eneseusku- ja kindlust ning ainuüksi kehas toimuv võib soovitu saamisele kaasa aidata. Minnes enesekindlana töövestlusele või kohtingule, on tulemus tõenäoliselt vägagi erinev sellest, kui minna eelhäälestusega, et sa kindlasti töökohta ei saa.

​

Kuidas on manifesteerimine seotud kvantfüüsikaga?

 

Uskumisest saavad alguse muutused, sest see loob ka inimmõistuses võimaluse olukorra muutmiseks. Kvantfüüsikast on teada, kuidas reageerivad osakesed, kui neid katses jälgitakse või kui neid ei jälgita. Osakeste vaatlemine muudab jälgitavat reaalsust. Vaatleja kohalolul käituvad elektronid erinevalt sellest, kui vaatlejat kohal ei ole. Kuna meie ja kõik meid ümbritsev koosneb osakestest, puhtast energiast, muutub ka meie häälestatus vastavalt sellele, kas me midagi "jälgime" ehk mõtleme sellele või mitte. Ning missuguseid mõtteid mõtleme.

​

Kui meie mõtted suudavad muuta kehakeemiat ja panna aju uskuma, et oleme paradiisirannas, kuigi reaalsuses on aknataga sombune sügis, on selge, et meie mõtetel on oluline roll selle reaalsuse loomises, mida endale soovime.

​

Ainult mõttest ei piisa

​

Siinkohal tulebki meeles pidada, et ainult mõtetest alati ei piisa. Mõtetele peavad enamasti järgnema ka teod, et soovitud reaalsus ellu viia. Kui tegusid ei järgne, tekibki küsimus, et kas see soov mida soovitakse, tuli tõesti sisemisest vajadusest või oli see kantud millestki muust? Näiteks soov end kellelegi tõestada, millel puudub sügavam sisemine vajadus. Antud juhtul pole tihti ka piisavalt järjepidevust ega motivatsiooni, et oma soovide täitumisse panustada. Nõnda on taevasse lihtne vaadata ja öelda, näed ma manifesteerisin ja mitte midagi ei juhtunud, manifesteerimine on väljamõeldis ega toimi. Kuid mis rolli mängisid olukorras ise? Mina olen päris kindlasti nõnda käitunud, sest isiklikku vastustust on alati keerulisem võtta, kui nähtamatuid jõude ebaõnnestumistes süüdistada.

​

Manifesteerimisel on tagajärjed

​

Manifesteerimine tähendab, et oma mõtete jõul loome enda jaoks kujuteldava võimaliku reaalsuse. Kas see reaalsus ka teoks saab, sõltub meist endist. Ja väga tihti ei mõelda tegelikult läbi, mida sellleks vaja on, et soovitud reaalsus teoks saaks. Mida peab ohverdama? Mida soovi täitumine elus muudab? Mida soovi täitumise tagajärjel kaotan, mida võidan? Manifesteerimisel ehk mõtetega teistsuguse reaalsuse loomisel, võivad olla väga ootamatud ja soovimatud tagajärjed. 

​

Olen ise korduvalt manifesteerimisega mööda näppe saanud, sest see mida soovisin, on nõudnud väga suurt panust, mida ma ei osanud ette näha. Mäletan selgelt, kui ma alustasin oma ellu teadliku paarisuhte manifesteerimist. Olin tol ajal paarisuhtes, kus ma rahul ei olnud. Minu naiivne mõttekäik oli, et soovin endale suhtet, kus päriselt rahul oleksin ning minu tollane partner lihtsalt hakkab end muutma. Tuleb kaasa minu kasvuga ja soov on täidetud!

​

Manifesteerimine loob võimalusi

​

Reaalsus oli midagi muud. Manifesteerimise abil lõin oma ellu pidevalt võimalusi, et soovitud reaalsus realiseeruks. See oli minu otsustada, kas ma nendest võimalustest ka kinni haaran või jätkan vanaviisi ja kirun, et manifesteerimine ei toimi. Mina haarasin loodud võimalustest kinni, teadvustamata mida need muutused endaga kaasa toovad. Ja esimese asjana purunes mu tollane paarisuhe, mis ei toetanud seda reaalsust, milles ma elada soovisin. Olin ise endale selle kogemuse manifesteerinud, sest tahtsin kogeda teistsugust suhet, aga lahkumineku valu ei lubanud näha, et valu taga võiks olla ka kingitus. Ja mida ma edasi tegin?

​

Usk ja panus endasse

​

Pärast nii suurt elumuutust hakkasin veel rohkem manifesteerima! Panin kirja mitu paberilehte soove, missugune minu paarisuhe olema peaks, et minu vajadused oleksid rahuldatud. Kirjutasin ülesse soove, mida ma üldiselt elult ootan, missugused on minu väärtused, unistused. Läbi mõtete organiseerimise, muutsin samm sammult oma reaalsust. Muutsin läbi selle, et hakkasin tegema teistsuguseid valikuid. Valikuid, mis toetasid rohkem seda, missugust elu ma elada soovisin. Ja see ei olnud universumilt sülle langenud manifesteeritud ime, vaid minu enda panus ja töö muutuste suunal. Tegin varasemast erinevaid valikuid igas vallas - mida oma elus aktsepteerisin, missinugune käitumine mulle sobis, missugune mitte, hakkasin kehtestama piire, väljendama vajadusi. Kõik see pani mind tegema valikuid uut moodi.

​

Ja paljuski toimusid muutused viisidel, milleks ma tegelikult valmis polnud. Ma kaotasin enda ümbert väga palju suhteid ja inimesi, koostööpartnereid ja võimalusi. Neid, mis enam minu vajadustega ei haakunud. Isegi, kui ma sellest aru sain, kogesin sügava leina perioode. Minu senine elu olu tundmatuseni muutumas. Olin seda kõike soovinud aga olles ülemineku perioodis, kus lõpptulemust veel täielikult näha ei ole, oli seesugune reaalsuse purunemine väga ebaturvaline. Mind aitasid sellest läbi väikesed õnnestumised, mille puhul sain aru, et olen õigel teel ja minu manifesteeritud elu hakkas samm sammult realiseeruma.

​

Koos loomine

​

Olgugi, et minu manifesteeritu hakkas realiseeruma - kohtasin oma partnerit, kes oli veel enam sellest, mida oskasin nelja lehekülje pikkusele esseele kirja panna, pealkirjaga missuguste omadustega mees ma oma ellu soovisin.  Aga see ei tähendanud, et nüüd me elasime õnnelikult elu lõpuni. See tähendas, et kätte jõudis aeg manifesteeritud suhte koos loomiseks. Ja kuidas luua ühte rahulduspakkuvat paarisuhet? Nii kurb, kui see ka poleks, algab rahuldustpakkuv paarisuhe iseendast. Kuigi oleks ju imeline, kui muutuma peaks vaid partner (nagu tihti tunduda võib). Kui suhe endaga on hea, saab luua hea suhte ka partneriga. Need kaks ei käi teineteisest eraldi. 

​

Teekond julgetele

​

Ma ei osanud isegi ette kujutada, missugusele rännakule minu soov, olla teadlikus partnerlus paarisuhtes, (nagu ma oma soovitud suhet sõnastasin), mind viib. Loomulikult on suhtes kaks osapoolt ja selleks, et suhe toimiks, on vaja  mõlema partneri teadlikku panust. Aga kui see on olemas, algab sügav teekond iseendani, läbi mille, saab kasvada ka suhe. Öeldakse, et 90% paarisuhte probleemidest on projektsioon partnerile, sest tegemist on meie enda lahendamist vajavate teemadega ja mina arvan, et see on vägagi tõene protsent. Seega suur osa suhtetööst, on töö iseendaga. Ja kui ma endale suhet manifesteerisin, ei osanud ma ette kujutada, mida mina selleks panustama pean, et soovitud suhet saada.

 

Olen aus, kui teadnud mida endale kokku manifesteerin, poleks ma vist olnud nii julge, et seda teekonda ette võtta. Mul on hea meel, et elame vaid praeguses hetkes ega tulevikku ette ei näe, sest nüüdseks on mu loodu reaalsuseks saanud ja ma ei muudaks mitte midagi. Kuid teekond soovist reaalsuseni oli nii pikk ja käänuline, et seda ette teades, oleksin ilmselt poole peal alla andnud. 

​

Reaalsus tuleb ise luua

​

Manifesteerimine pole nõidade või vaimse maailma inimeste ettekujutus või mingi ebamäärane ja ebamaine tegevus, see on oma mõtete abil soovitud reaalsuse kujustamine, mis aitab soovitul realiseeruda. Manifesteerimine aitab soovitud reaalsust luua, mitte ei loo seda sinu eest.