WOWYAGER
ÜKSIOLEMISE VAJADUSEST
21. MAI 2018
MIS ON MINU JAOKS PUHKUS?
Mul oli mitu nädalat nii kiire aeg, et mul ei olnud aega puhkuseks. Ja puhkuse all pean ma silmas seda, et ma saan rahulikult istuda ja tegeleda sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib, peamiselt oma blogiga.
Ootasin pikalt oma vaba nädalavahetust ja kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma teen hommikul joogat, seejärel istun segamatult arvuti taha ning saan vähemalt kaheksaks tunniks oma maailma kaduda.
KUI ARGITEGEMISED SEGAVAD
Aga läks teisiti, sest ma ei ela üksi. Taavi, minu elukaaslane, palus mul riided kuivama panna, vaadata mida on poest vaja ning aidata söögitegemisel. Igati normaalsed ja õigustatud palved. Seda enam häirisid mind tunded, mis minus tekkisid - mind ärritas, et mind segati.
Läksin poodi lausa hea meelega, et saaksin korraks täiesti üksi olla. Ehkki tavaliselt on poes käimine kõige ebameeldivam osa minu päevast. Tavaliselt tunnen poes käies end ebamugavalt ja see on minu jaoks lihtsalt tüütu tegevus. Aga seekord oli hoopis vastupidi.
Ja nüüd ma avastasin, et olen liikunud ühest äärmusest teise. Paar aastat tagasi oli mul raske teha midagi muud peale vedelemise. Nüüd on mul raske vedeleda. Ja äärmused ei tähenda juba eos midagi head...
Sel juuniküüditamise mälestuspäeval, 14. juunil tundsin endas väga suurt raskust ja hakkasin veidi lähemalt uurima, kuidas puudutas küüditamine minu peret ja lähedasi.
Tean, et minu vanavanaisa küüditati ning Eestisse ta enam ei naasnud. Minu elukaaslase...
Loomulikult häiris mind tema üleolev suhtumine, sest klient ei oska ega pea teenindajale peale vaadates aru saama, kas ta töötab seal või on ta asendaja mujalt. Kohe kui tundsin ebameeldivat reaktsiooni, mis mul tekkis, tunnetasin oma keha ja lähenesin olukorrale empaatlisest, sest tegelikult on see inimene ju õnnetu...
Ühel hetkel hakasin tundma nagu ma oleksin taas depressioonis. Leidsin end mõtlemast, et mul oli elus ju kõik päris hästi, et miks ma siia tulin, nüüd olen tagasi oma kõige hullemas mustas augus. Kaheksandal päeval nutsin ja tundsin, et ma ei taha mediteerida, ma ei taha seal enam olla ja tahan koju ära. Nende tunnetega aitas mul toime tulla õpetaja. Kuna ma sain ise aru, et ma kogen samu emotsioone mida depressiooni ajal, siis...
Kursustele jõudes tuleb ära anda oma telefon ning kümne päeva jooksul ei saa osalejad välismaailmaga suhelda. Vipassana kursusel praktiseeritakse nn üllast vaikust, mis tähendab vaikust nii kehas, kõnes kui meeles. See hõlmab suhtlust ka üksteisega, sest teistega rääkimine ja isegi silma vaatamine on keelatud.
KUI OLULINE ON ÜKSINDA OLEMINE
Mõtisklesin oma tunnete üle ja sain lõpuks aru, et esimest korda elus kogesin ma päriselt vajadust olla üksinda või vähemalt sain ma viimaks aru, et ma vajasin just seda. Olla täiesti segamatult ja täiesti üksinda. See kõlab mulle endalegi uskumatult, et mul võttis aega 31 aastat, et siiani jõuda. Tegelikult peaks ju iga inimene seda vajama ja tahtma, sest just üksi olemine annab uue hingamise ja puhkuse kõigest ümbritsevast.
Viimase paari aastaga olen vaikselt õppinud üksindust nautima, aga pigem selle piirini, et ma käin paar tundi jalutamas ning saan oma vaikuse vajaduse rahuldatud. See, et ma tundsin, et vajaksin lausa paariks päevaks täielikku isoleeritust, oli minu jaoks midagi väga uut.
MINU MAAILMA TÄIELIK MUUTUMINE
Mul on palju sõpru ja sõbrannasid ning isegi Taavi, kes on mulle selgitanud tunnet, kuidas vajatakse oma aega. Tunnistanud, kuidas nad armastavad oma peikasid või pruute, aga ühel hetkel kerib närv nii mustaks, et lihtsalt peab paar päeva teineteisest eemal olema. Ma ei saanud kunagi sellest aru.
Minu jaoks sellist soovi ei eksisteerinud ja sisimas olin isegi kade, et nad suudavad nõnda eemal olla ja vajavad iseenda ruumi. Kui Taavi on vajanud omaette olemise aega, siis olen alati püüdnud seda austada, aga pole tegelikult kunagi mõistnud, miks ta seda vajab. Raske on päriselt aru saada kellegi teise maailmast kui see on kardinaalselt erinev sinu omast. Seetõttu olen ma endiselt hämmingus, et minu maailm nii järsku ja palju muutus.
MIKS MA POLE ÜKSI OSANUD OLLA?
Püüdsin mõista, kuidas toimus seesugune totaalne muutumine ning sain aru, et mulle ei ole varem omaette olemiseks isegi võimalust antud. Ja ma pole seda aega ka ise võtnud, sest olen arvanud, et ma ei vaja seda.
Alates ajast, mil ma olin 18, olen praktiliselt kogu aeg olnud püsisuhtes. Mul on alati olnud keegi, kellele mõelda ja kellega oma aega ja elu jagada ning isegi kui olen palunud paari päeva järele mõtlemiseks või omaette olemiseks, ei ole varasemalt minu soove austatud. Mäletan, kuidas aastaid tagasi soovisin kahte päeva üksinda olemiseks ning sain lakkamatuid telefonikõnesid ja sõnumeid ning minu vajadust ei austatud mitte mingil moel.
KUIDAS TEKKIS MINU RUUM?
Nüüd on mul see võimalus olnud alates sellest kui olen Taaviga suhtes olnud, sest tema austab igat minu otsust. See usaldus ja austus on tekitanud ruumi, kus ma olen saanud hakata ennast otsima, vaikselt ja aegamööda, aga muutused on olnud märgatavad. Teadmine, et mul on täielik vabadus, on andnud mulle julguse võtta aega iseendale süüd tundmata. Kui ma tunnen, et täna on päev, kus ma ei jaksa koristada, süüa teha ega suhelda, siis minus ei tekitata süütunnet, et ma siiski olen kohustatud end selleks sundima. Sellega tekib pigem vastupidine efekt, kus ma ei tunne kohustust, vaid vabadust ja tahan siiralt aidata.
Mõelda vaid, et mul kulus nii palju aastaid aru saamaks, mida tähendab hingamisruum. Selleta võidki end pidada hoopis teistsuguseks inimeseks, saamata aru, kes sa päriselt oled.